Järjekordne pits absinti voolab aeglaselt kõrist alla. Iga tilk kõrvetab kurgus ja jõuab lõpuks ringiga ajju, kus ta loob pettekujutluse sellest, kuidas arvatav Jaanus, kes baari teises otsas istub, oma sõbra poole pöördub ja talle meeleheitlikult ossliku hääletooniga seletama hakkab, et "tra ära sina tra täna rooli istu tra sa oled mingi kümme õlle tra alla tõmmand tra las ma ise kiman tra ma juba lähen istun bemmi ja lähen tra võtan semud peale Balti jaamast viin nad Madise korterisse nahhui onja."
Endast vasakul kuulen, kuidas sõbrad naerda möirgavad, ehk on neilegi lõpuks see kuradi gümnaasium niivõrd pähe hakanud, et nad pingest ja/või koormusest lolliks on minemas. Aga see mulle meeldib. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et keegi meist lõpetab taaskord varakult uinudes. Õnneks või kahjuks seekord ma eksin, klaasid aina täituvad ja jutt voolab ladusamalt kui varemgi. Peagi hakkab laua all ringi käima illegaalne Vana Tallinna pudel.
Kui asi üle käte minema hakkab, haaran lähimal istuval sõbral õlast kinni ning vean ta tänavale sigaretile. Baarist väljudes pedan Jaanust pingsalt silmis, üritades aru saada, kas protsessi, mida ta sooritada üritab nimetatakse püsti tõusmiseks või laua peale ronimiseks. Ilmselt oli selleks ajaks, kui sõbraga õue jõudsime, Jaanus juba ammu koos lauaga pikali lennanud. See ilmselt seletaks ähvardava klaasi purunemise müra, mida isegi tänavale on kosta.
Väljas on pime, taevas on selge ja tähed säravad. Sigaret ette ja tikud süütatud hakkab juhtuma midagi, mida võib nimetada kõige sügavamalt mõtestatud perioodiks esimesest viskishotist viimase hetkeni teadvusel olemiseni. See keskendusvõime, mida inimene kasutab, et põlema saada see neetud sigaret on suurem kui rohelisel Yodal. Lite your cigarette you must. See hetk metsikut keskendumist toob teatud viisil mõistuse tagasi. Toimub pöördumine sõbra poole ning alguse saab vestlus teemal "kuidas siis naistega." Eriti põnev on käesolevast teemast kõnelda naissoost sõbraga, kuigi nemad sellest eriti rääkida ei taha.
Sigaret prügikastis oma viimse puhkepaiga leidnud, siseneme taaskord ülejäänud seltskonna juurde. Heidan pilgu baari teise otsa, kus Jaanus on diivanile magama jäänud ning tema pea toetab graatsiliselt teise isase õlale. Keel on tal suust väljas, ning üritades läbi une teha tema vastas istuvale vihasele neiule ägisedes selgeks, et "tra asi on sumbutis vata," vehib ta kätega hoolikalt kaasa. Oss!
Huvitav fakt läbib mu kaineneva mõistuse, kui baari sulgemise tõttu oleme sunnitud sealt lahkuma. Nimelt võisin lugeda üles sada tuhat asja, mis mind ja Jaanust eristab, kuid ühe tähtsa sarnasuse pean üles märkima. Nimelt meil mõlemal on sõbrad, kellega olla, olgu siis kas kurbuse, või rõõmu jagamise pärast. Ehk tõesti on igal hulkuril keegi, kellele loota, keda usaldada. Hoida lähedal neid, kellele võib kindel olla, on põhiline. Ülejäänud elu tuleb juba teistsorti pingutuste läbi.
