Ja lõpp tal roheline on

Üks kratt oli ennast juba nurka surunud, litsus ennast kahe seina vahel olevast praost läbi, ise irnudes nagu hullumeelne. Ilmselt oli talle taadi tugev kukkumine hirmsasti nalja teinud. Kratt juba õlgadest verine, hakkas meeleheitlikult kisendama, kui süsi-must krabi, kes koduvana puurist oli ennast välja murdnud, tal säärest kinni haaras, ja usaldas kratti olevat piisavalt innukas, et viimane ta ruumist välja aitaks. Kratile aga see heategevuslik idee korda ei läinud, võttis nurgast veidi eemal asuvalt kummutilt viiuldaja poogna ning hakkas vaest krabi sellega nii peksma, et too ehmatusest, pea laiali otsas, otse puuri tagasi jooksis.
Kratt aga itsitas veel valjemini, endal kõht krampis. Möödus umbes kolm ja pool sekundit, kuni ta lõpuks vait jäi ja enese laiaks litsumise lõpetas. Siis vaatas ta ehmatunult otsa taadile, kes end juba ägisedes püsti ajas. Kratt oli tõepoolest nagu tonti näinud. Taat silmitses pikka aega kratti ja sai siis aru, et viimane oli suurest naermisest püksi teinud. Kratil oli piinlik ja ta hakkas hüsteeriliselt nutma. See meenutas midagi hundi ulgumise ja lapse nutu vahepealset. Selge kõrv võis ka "h" ja "ä" häälikute vahel eristada sõna "miks."
Kui taat tema üle naerma hakkas, kostus lõhestav karjatus ja kratt jooksis, poogen käes, taadi suunas, unustades täiesti oma plaani endast pannkook teha ja siis vabadusse pääseda. Taadi nägu läks vihast ere roheliseks, kui ta nägi kratti tema peale vihastamas ja teda poognaga ähvardamas. Taat võttis vöö vahelt revolvri ja kihutas kaks kuuli endiselt reaktiivhoogu arendava krati suunsa, mis mõlemad mingil põhjusel kratti ei tabanud.
Järgmisel momendil oli taat pikali maas, poogen läbi põie torgatus. Vanamees oigas nii mis hirmus, kratt aga, oli hoopis imestunud. Imestunud, et see poogen tõesti taadi paksu rasvamüüri läbida suutis. Koduvana, kes toa teises nurgas kergelt sõrmega vastu puuri lõi, et krabi närvi ajada, pöörast pilgu taadi ja krati poole. Vaatas hetke jahmunult kratti, nagu tahaks teda kohe lolliks sõimama hakata. Aga seeasemel naeratas ta hoopis oma ühehambanaeratust ja tegeles siis oma krabiga edasi.
Kratt tõmbas poogna taadi põiest välja ja nühkis siis selle taskurätikuga puhtaks. Taadi taskurätikuga. Imekombel polnud poogen absoluutselt kannatada saanud.
Taadi taskust sai kratt sigaretipaki, kus sees ei olnud sigaret. Aga selle mis seal sees oli, ta endale ette pani ja põlema süütas. Kimus ta siis seda seal umbes kolm minutit. Mõnuga. Suurte mahvidega. Ja lõpuks kukkus pikali.

Jätkem meelde, päike ja rohi, ja kaskede kohin, sest meelest meil minna, suvi ei tohi.