Romantissimo!

Toetudes küljega vastu trepikoja seina, silmad suletud, tunnen lõpuks, kuiväga mantel tegelikult sigaretisuitsust on läbi imbunud. Seda süvendab tõsiasi, et väljas vihma on sadanud ja mantel läbi on vettinud. Kui silmad avada, kaob keskendumine haistmismeelele ja tähelepanu keskpunktiks saab otse ees eksisteeriv uks ja selle ees pesitsev teine märg ja haisev mantel. Viimane on lõpuks avastanud eneses võime avada see meie ees eksisteeriv uks. Vinguva krigina saatel, otsekui tahaks uks meid noomida selle eest, et me ta kell kolm hommikul olime sundinud ametikohuseid täitma, varjab uks täielikult avanedes kahvatu valguse allika, mis seniajani oli trepikotta õrna kollakat valgust tekitanud.
Korter on säilitanud oma esialgse kuju, juurde pole tekkinud mitte ühtegi tuba ja sinna pole kodu otsima tulnud ei ainsatki kaamelit. Ja fakt, et ülejäänud inimesed on täpselt seal samas kohas, kuhu nad jäetud sai, kinnitab seda, et tegemist on siiski ärkvel olekuga. Platseerume oma vanadele kohtadele köögi laua taga ja jätkub arutelu kõige selle üle, mis elus on oluline. Ja ebaoluline. Sellised vestlused tekitavad tunde, et olen siiski inimene. Mingisugused printsiibid on siiski paigas ja osade eluvaldkondade osas on isegi olemas täiesti enda seisukoht.
Sama ei saa aga paraku öelda tegelase kohta, keda mõned päevad tagasi ühistranspordi sõidukis tähele sai pandud. Pärast kahekümnendat koputust minu istme seljatoele, otsustasin, et ignoreerimisest abi ei ole, ning pöördusin vaatama, kes mind ja minu kaasreisijat tülitab. Bussi eelviimases pingis istus blond pikajuukseline mees, teravate näojoonte ja laiade õlgadega. Tema pilk oli klaasistunud ja naeratus viltune. Käes hoidis ta sinist kurikat, millega ta minu istet tagunud oli, et kindlaks teha, et ma teda ikka märkan. Pärast pikka jõllitust teatas ta, et tema on Kurikamõrvar ja käskis mul tema näo väga hästi meelde jätta. Pärast suu lahti tegemist kadus mehe karm olemus ja tugeva alkoholi lõhna alt oli tunda kergelt tõpralikku ülbuse hõngu, mis ei teinud mehest kedagi, keda peaks kartma, vaid hoopis andis mõista, et tegemist on tüüpilise alkoholilembelise tegelasega, kes selleks, et enda kõrval seisvale naerust vappuvale ja samuti purupurjus olevale naisele teiste reisijate tülitamisega muljet avaldada üritab.
Siiski oli edasipidi ignoreerimisest abi, tüüp sattus hoogu üritades naisterahvale rääkida kuiväga ta oma ülemust ei salli ning unustas minu ja minu kaasreisija tülitamise sootuks.
Paraku panevad sellised situatsioonid mind väga sügavalt elu üle järele mõtlema. Kaaluma hoolega põhjuseid, miks neljakümne protsendist metsikutes kogustes kõrist alla kallata. On ju meid hoiatatud, et alkoholisõltuvus on kerge tulema. Kunagi tulevikus on sellise koormaga väga piinlik elada. Taluda on vaja kõigi inimeste halvaks panevaid pilke ja jutte, mida nurga taga räägitakse. Ilmselt aitab sellele kaasa tõsiasi, et elame riigis, kus info levib nagu katk. Võib-olla on see ka põhjus, miks sel õhtul seal köögilaua taga kainena istusin.
Kui laua taga istuva seltskonnaga on läbi võetud enamus arutamist väärt teemasid, tuleb üles märkida, et hommiku saabumisega on laua taha magama jäänud tervelt üks neljandik vestluskaaslastest. Teha tuleb järeldused. Sellest järeldan, et aeg on saabunud minna koju.
Lootuses, et esimesed bussid juba liiguvad, astun korterist välja, jätan hüvasti tubli ukse ja tuima valgustiga ja astun läbi trepikoja õue.
Hommik. Varajane. Enam pole pime aga veel pole ka valge. Tähed on Kuu taevasse üksinda jätnud. Aga ta on seal üleval üksinda ka väga ilus.
Ühe pilgu veel heitsin hommikusse, enne, kui ümber pöörasin, et minna kodu poole, kus pillikastis nukrutseb üksik jõhv.

Good Morning Vietnam

I require no sleep!