Päev sureb. Endaga viib kaasa ta kõik selle, mille meie endast maha jätsime. Nii jäävad meile alles ainult mälestused rõõmudest ja kurbustest mille loomisel endast kord nii palju andsime. Väga vajalik oli luua just kurbust, aga seda pole vaja pikemalt lahti seletada...
Tõstan pilgu paberilt ja üritan aknast välja vaadata. Keegi Snape on oma rasvase pea vastu aknaklaasi toetanud ja mina ei näe sealt nüüd välja. Teeb nukraks. Minust eespool istub kaks (lahedat)teismelist, kelle mõrva ma viimased veerand tundi alateadlikult planeerinud olen. Võib-olla olen hoopis mina kohutavalt halb inimene kuna pean nende valjul häälel rääkimist tarbetuks. Aga ma ei usu. Niisiis, õigustamaks enese viha ja jälestust nende kahe noormehe vastu, süvenen, et nende vestlust pealt kuulata:
...ja ega sina tra ära mingi tra põe onja, kindlasti on siin linnas piisavalt palju naisi kes sinuga magada tahaksid tra. Raha eest küll tra aga siiski. Tra. Ja muide...
Rõõmustades minu peatuse saabumise üle, astun umbsest ühistranspordist värskesse vedadesse. Ilmselt käib praegu mingi tähtsusetu tund. Selle asemel lähen ja võtan kohvi ning jalutan koolitagusesse metsa. Istun muru peale maha ja üheks ülimalt pikaks momendiks sulgen silmad ja pööran näo päikese poole. Terve selle ilmatu pika hetke jooksul ei ole mul peas mitte ühtegi mõtet peale selle, mis hommikust saadik kusagil ajusoppides end kuuldavaks on üritanud teha. Nüüd siis lasen lõpuks temal rääkida. Ja liigselt rõõmustamata, hoides vaos kõiki emotsioone selleks, et seda teadmist täiesti kainelt nautida, teatab ta mulle: See aeg on nüüd käes.
