Memento vivere

Sel kaunil varahommikul ei ole tulnud mulle vastu ainsatki hinge, mööda on kihutanud küll paar autot, aga ilmselt olid ka nende juhid juba uinunud. Ainus kuutõbine olen ikka mina. Samas on minul privileeg imetleda suvekuu päikesetõusu, mis maa ja taeva piiril vaatemänguliselt värve kokku segab. Ma arvan, et härra Kunstnik oleks kindlasti sellest inspireeritud, kui ta vaid ärkvel oleks. Järvevana tee on tühi. Ülemiste äärne mets on ka tühi. Kõndides mööda liivast metsateed, tõstab minus pead soov kohata Ülemiste Vanakest. Tahaksin kohe väga talle öelda, et Tallinn on valmis. Siis läheks temaga kaasa kindlasse kohta, vaataks pealt ja naeraks, samal ajal, kui vanamees linna üle ujutab.
Enne, kui koduväravast sisse astun, heidan pilgu kellale. See näitab poole tunnipärast neli. Olen rännanud tund aega. Kustkohast ma üldse tulen?
Valmib tee, kuna kohvi on täna joodud liitrite kaupa. Haaratud saab sigarett ja tass ning astutud saab rõdule. Viimased viis ööpäeva on möödunud kõik nii kaunilt, imetledes neid kauneid hommikutunde, kui seljataha on jäetud seiklusrikas öö.
Õige-pea hakkavad raadiost tulema hommikuprogrammid, mis võiksid olla paremad. Tegelikult pole ma ühtegi hommikuprogrammi kuulanud veebruarikuust saadik. Kogu see börsi ja muu jama mõjub ajule kuidagi lämmatavalt. Ma oleksin hoopis rõõmsam, kui Margus Lepa ütleks pannkoogi retseptide asemel hoopis hommkust õhtuni "nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti, nokk kinni, saba lahti...". See oleks lõbus, siis ma naeraks.
Mida üldse eksponeeritakse maanteemuuseumis? Esimene alla aetud hirv? Või põder? Äkki hoopis inimene?
Mingil kujul on viimase nädala ajaga end sisse seadnud selline tundmatu hingeseisund nagu vabadus. Kui mitte hingeseisund siis lihtsalt seisund. Aga sellest hoolimata, veidi üle nädala lõppes projektinädal. Üks nädal sellest lühikesest suvest on juba möödas. Aga pole hullu, nagu meil on kombeks öelda.
Kolm aastat on möödunud. Vahet ei ole, kas kiiresti või aeglaselt. Hakates meenutama selgub ikka, et aeglaselt, kuna nähtud on siiski nii üht kui teist. Neid aastaid on saatnud katkendlik otsimine, rändamine inimeste juurest inimeste juurde, lootes leida neis tükike iseennast, seiklemine erinevate huvialade vahel, lootes endas leida see osake, mis klammerdub selle koha külge, kus me elus olema peame.
Rebisin ühe paberilipiku. Kirjutasin sinna neli sõna ning torkasin seinale. Postituse pealkirja sõnad võib ka sinna kirjutada, kokku kuus sõna. Kuus sõna, et olla. Lihtsalt olla. Sest tegelikult, tagasi vaadates, on kõik läinud siiski päris aeglaselt.