The great gate of Kiev

"Köhin, avan silmad ja ajan mind ümbritseva suitsupilve laiali. Sirutades käe ettepoole puudutavad mu sõrmeotsad päikesekiiri, mis tungivad läbi paksu suitsupilve ja maanduvad põrandal, kus tühja veinipudeli kõrval asetseb hunnik kirjutisi, patakas täis soditud kollakaid taaskasutatud pabereid, mis selgele mõistusele mitte kunagi midagi asjalikku ei ütle. Ironiseerivate olustikukirjelduste ja melanhoolsete ilustamiste keskelt leiab nii mõnegi eriti halva huumoriga vürtsitatud tekstilõugu, mille avalikustamise eest nii mõnigi ametnik minult temale tõsise moraalse kahju tekitamise eest kompensatsiooni nõuaks. Kusagilt peab see raha ju ometi tulema. Ja kusagile peab ta minema.
Minu ees asetseva kirjutusmasina tint on otsa saanud. Ilmselt juhtus see juba enne, kui suutsin istukil olles sekundiks magama jääda.  Tõusen püsti. Muusikat kinni pannes mõtlen endamisi muiates, heh, jõudsin Kiievisse täpselt kella viieks.
Lukustan välisukse ja jalutan mööda rohelist muru, pilk päikese poole, värava suunas. Enne tänavale astumist mõtlen endamisi, kui tavatult külm suveõhtu parasjagu on. Ning siis naeran. Need külmad suveõhtud, mis tegelikult on soojad..."

Vesi

Mida ma joobes tundmatult õppisin, oli see, et loomine pole enam tähelepanu keskpunktiks. Tagajärg on. Viimasest selgub töö tulemus(etus). Ja mina veel arvasin, et olen oma tühjuse tunnetamisel jõudnud üleloomulike kõrgusteni. Paraku on mul veel rohkem õppida, kui ma aimata oskasin.
Avastades end kogu selle paranoia ja meeleheitliku higistamise keskelt jõudsin järeldusele, et minu võimalus pimestatud õnnele on möödunud. Olen kõrbes suure koguse veega aga ma ei joo seda kuna mulle meeldib see teine rohkem.

Öö on laskunud Muumioru kohale. Ja nii tundub maailm jälle tibake suurem.

S' ile