The great gate of Kiev

"Köhin, avan silmad ja ajan mind ümbritseva suitsupilve laiali. Sirutades käe ettepoole puudutavad mu sõrmeotsad päikesekiiri, mis tungivad läbi paksu suitsupilve ja maanduvad põrandal, kus tühja veinipudeli kõrval asetseb hunnik kirjutisi, patakas täis soditud kollakaid taaskasutatud pabereid, mis selgele mõistusele mitte kunagi midagi asjalikku ei ütle. Ironiseerivate olustikukirjelduste ja melanhoolsete ilustamiste keskelt leiab nii mõnegi eriti halva huumoriga vürtsitatud tekstilõugu, mille avalikustamise eest nii mõnigi ametnik minult temale tõsise moraalse kahju tekitamise eest kompensatsiooni nõuaks. Kusagilt peab see raha ju ometi tulema. Ja kusagile peab ta minema.
Minu ees asetseva kirjutusmasina tint on otsa saanud. Ilmselt juhtus see juba enne, kui suutsin istukil olles sekundiks magama jääda.  Tõusen püsti. Muusikat kinni pannes mõtlen endamisi muiates, heh, jõudsin Kiievisse täpselt kella viieks.
Lukustan välisukse ja jalutan mööda rohelist muru, pilk päikese poole, värava suunas. Enne tänavale astumist mõtlen endamisi, kui tavatult külm suveõhtu parasjagu on. Ning siis naeran. Need külmad suveõhtud, mis tegelikult on soojad..."

Vesi

Mida ma joobes tundmatult õppisin, oli see, et loomine pole enam tähelepanu keskpunktiks. Tagajärg on. Viimasest selgub töö tulemus(etus). Ja mina veel arvasin, et olen oma tühjuse tunnetamisel jõudnud üleloomulike kõrgusteni. Paraku on mul veel rohkem õppida, kui ma aimata oskasin.
Avastades end kogu selle paranoia ja meeleheitliku higistamise keskelt jõudsin järeldusele, et minu võimalus pimestatud õnnele on möödunud. Olen kõrbes suure koguse veega aga ma ei joo seda kuna mulle meeldib see teine rohkem.

Öö on laskunud Muumioru kohale. Ja nii tundub maailm jälle tibake suurem.

S' ile

Tõsiselt,

kuidas sa magad öösiti?

Nüüdseks on kaks väikest hanepoega juba pea kuu aega asjatult saabastega mööda soppa jalutanud. Lund ei ole. Ja ega ei hakkagi olema.

Ja nüüd küsi endalt, kuidas sa magad öösiti?

Tint & paber

Viisteist minutit novembrit.

Ilmas on asju

Üks härjapõlvlane istub kahe pargipingi vahel.
Ehmata teda!
Ei!
Ehmata!
BÖÖÖÖÖ!!!
Nice...
"Haahahaha! Nägite, ma ehmatasin seda tüüpi!"

Ühes teises ajas...

Oma agoonias tõmban selja küüru ja kõnnin minema. Saba jalge vahel.
Läbi kuldkollase lehesaju jalutan tagasi tapamajja. Vabatahtlikult, surudes alla igasuguse eneseuhkuse ja killukese sellest väärikusest, mis mul veel alles on. Ülal näen vaid vahelduvat pilvisust, mitte midagi muud. Aga ilmselgelt pole minu silmapaar ainus, mis praegu sinna üles vaatab.
Jõudes õunapuude alla vaatan ikka veel taevasse, hoides hinge kinni, et mulle mõnda katusekivi või töömeest kaela ei saja. Otsustan mitte minna otse ja kõnnin läbi sopa nagu õpilasele on eriolukorras ette nähtud. Meeldiv.
Klassiõde joonistas mulle käele sümboli. Kogemata.

Ja veel...

Olen nagu mõrvar, kes naaseb (kahetsusest?!) kuriteopaika.

Hetk

Kus su sõbrad on?
Ma ei tea, tõmbavad ringi kusagil ilmselt.
Kus siis?
Linnas? Siin lähedal?
Palju vastuseta küsimusi, eksole...
Eksole.
Surudes alla halvaendelise naeratuse pööran pilgu sinna, kus näib rohkem valgust olevat. Seal kõnnib keegi metsatuka poole, juuksed tuules lehvimas. Sujuvalt kaob ta pimedusse nagu vihmapiisk merre.