Üks härjapõlvlane istub kahe pargipingi vahel.
Ehmata teda!
Ei!
Ehmata!
BÖÖÖÖÖ!!!
Nice...
"Haahahaha! Nägite, ma ehmatasin seda tüüpi!"
Ühes teises ajas...
Oma agoonias tõmban selja küüru ja kõnnin minema. Saba jalge vahel.
Läbi kuldkollase lehesaju jalutan tagasi tapamajja. Vabatahtlikult, surudes alla igasuguse eneseuhkuse ja killukese sellest väärikusest, mis mul veel alles on. Ülal näen vaid vahelduvat pilvisust, mitte midagi muud. Aga ilmselgelt pole minu silmapaar ainus, mis praegu sinna üles vaatab.
Jõudes õunapuude alla vaatan ikka veel taevasse, hoides hinge kinni, et mulle mõnda katusekivi või töömeest kaela ei saja. Otsustan mitte minna otse ja kõnnin läbi sopa nagu õpilasele on eriolukorras ette nähtud. Meeldiv.
Klassiõde joonistas mulle käele sümboli. Kogemata.
No comments:
Post a Comment