Aeg kauge siis oli

Johann kirjutas:
"Hämmastav oli see, et jõllitasin seda tüüpi järjest umbes pool tundi, mis on orienteeruv teekond Kivimäelt südalinna. Kogu selle aja see tüüp lihtsalt rääkis ja rääkis, ja vait ei jäänud. Sain sekka öelda mõne hädise fraasi nagu "eks ta nii ole" ja "eks nad kõik ole sellised" või "eks siis paistab mis sellest saab". Kõige hullem asja juures oli see, et ma ei jõudnud ühte lauset enne äragi seedida, kui järgmine tema suust järsku teemast kõrvalepõikena teatud ametnikku ründas. See oli minu jaoks murdumispunkt, kuna juba kilomeetrite kauguselt oli tunda poliitilise teema algust. See peale tõusin püsti, üritades mitte tegelasele otsa komistada. "Ma lähen maha". Ja nii astusingi bussist välja. Sooja suveõhtusse, mis tegelikult oli juba öö.
Mõtlesin veel mõne minuti tegelase peale, kelle juttu olin bussis kuulanud ja kelle näo olin juba unustanud. Ei tea, kas viimane minu nägu mäletab. Aga miks ta peaks? Tegelikult rääkis ta ju ainult iseendaga...
Järgnes tüüpiline kodu poole kõndimine, läbi poolpimeda tänava. Punase valgustuse all, mis ilmselt oli toidupoe silt, sai süüdatud sigaret, mis oli, nagu alati, ülimalt nauditav. Ehmatusega avastasin enda põuest paki veini. Seda jõllitades sain aru, et kui eelmine aasta olin juhuslikult samal tänaval pudeli hea veiniga, siis seekord oli mul käes pakk solki. Järeldades sellest, et majandussurutis on isegi mind mõjutanud, astusin punase valguse käest ära pimedusse.
Iga sammuga tõmbas miski tugev jõud mu mõistust tagasi pikkadesse pimedatesse koridoridesse, tammepuust uste ja marmorist põrandaga. Iga uks viis ikka samasse kohta, ikka samasse müstilisse tühjusesse, kuni kõik lõpuks kustus ja ma oma voodis ärkasin.
Silmi avades oli kell viis. Mõistus oli kodus ja keha ka, aga süda mitte. See oli juba ammu kusagile kaotsi läinud, ja ehk see oli ka üks põhjuseid, miks eelnev päev taaskord liialdades lõppes. Niimoodi ei saa elada, oli esimene mõte püsti tõustes. Astusin akna juurde. Kunstnik oli looduse vihmaga katnud, ja pilved minema ajanud. Nüüd oli näha idast midagi punakat. Kohvi sai valmis ja haaratud sai sigaret, et seda ja kunstiteost õue nautima minna. Ilma aknata minu ja Kunstniku kätetöö vahel, tundus kõik palju reaalsem. Ühe hetke, oli pea tühi. Ja siis kogunes sinna korraga kokku kõik see, mis seal ei tohiks olla. Niimoodi ei saa elada..."

Külm on

Päike kõrvetab taevas juba mitmendat kuud järjest. Asfalt sulab, liiv kõrvetab ja vesi on perfektne. Ööd on valged ja inimesed imelised. On veedetud hetki, mis jäävad meelde pikaks, pikaks ajaks. Tehtud on lollusi, mida on pärast kahetseda saadud. Ilmselt on see nii ette nähtud. On ju öeldud, et noored õpivadki vigadest. Võtame siis korgid maha, kallame kõrist alla meeletus koguses alkoholi ja naudime suurepärast sooja suveööd koos sõpradega, kellega huvitavaid filosoofilisi ja/või teoloogilisi vestlusi maha saab pidada. Tundide kaupa. Jutt ikka voolab ja voolab ja keegi vait ei jää. Välja arvatud tema, kes Lauduri üksinda hävitanud on ja nüüd kuusepuu alt kodu otsib. Hea on siiski teada, millal selle märgiga piiri pidada. Mina, pärast vaimset võõrutusravi ja ärapöördumist neljakümnekraadisest, suutsin siiski end kokku võtta ja viimane kord koju jalutada. Sest siiski oli meeldiv, pärast bussisõitu huvitava võõra inimesega, üksinda mööda tühja tänavat kõndida, ikka veinipakk ühes ja sigaret teises käes. Ega kerge kuuvalgus ka sel hetkel halba tee, asi muutub järjest romantilisemaks. Järgmine hommik on isegi hea ärgata ilma peavaluta ja fakt, et ukse asukoha silmapilkselt teada sain oli ka väga hea. Ja järgneb veel üks palav päikesepaisteline päev. Ja kõik on ikka tore. Aga siiski on midagi, mis pole õiges kohas. Miskipärast pole need imelised suvepäevad üldse nauditavad. Mingil põhjusel olen isegi sõpradega koos olles üksi.
Millegipärast, isegi sellistel kuumadel päikesepaistelistel päevadel tunnen, et külm on.