Päike kõrvetab taevas juba mitmendat kuud järjest. Asfalt sulab, liiv kõrvetab ja vesi on perfektne. Ööd on valged ja inimesed imelised. On veedetud hetki, mis jäävad meelde pikaks, pikaks ajaks. Tehtud on lollusi, mida on pärast kahetseda saadud. Ilmselt on see nii ette nähtud. On ju öeldud, et noored õpivadki vigadest. Võtame siis korgid maha, kallame kõrist alla meeletus koguses alkoholi ja naudime suurepärast sooja suveööd koos sõpradega, kellega huvitavaid filosoofilisi ja/või teoloogilisi vestlusi maha saab pidada. Tundide kaupa. Jutt ikka voolab ja voolab ja keegi vait ei jää. Välja arvatud tema, kes Lauduri üksinda hävitanud on ja nüüd kuusepuu alt kodu otsib. Hea on siiski teada, millal selle märgiga piiri pidada. Mina, pärast vaimset võõrutusravi ja ärapöördumist neljakümnekraadisest, suutsin siiski end kokku võtta ja viimane kord koju jalutada. Sest siiski oli meeldiv, pärast bussisõitu huvitava võõra inimesega, üksinda mööda tühja tänavat kõndida, ikka veinipakk ühes ja sigaret teises käes. Ega kerge kuuvalgus ka sel hetkel halba tee, asi muutub järjest romantilisemaks. Järgmine hommik on isegi hea ärgata ilma peavaluta ja fakt, et ukse asukoha silmapilkselt teada sain oli ka väga hea. Ja järgneb veel üks palav päikesepaisteline päev. Ja kõik on ikka tore. Aga siiski on midagi, mis pole õiges kohas. Miskipärast pole need imelised suvepäevad üldse nauditavad. Mingil põhjusel olen isegi sõpradega koos olles üksi.
Millegipärast, isegi sellistel kuumadel päikesepaistelistel päevadel tunnen, et külm on.
No comments:
Post a Comment