Olgem kirjeldamatud!

Keegi vatrab mu kõrval juba pikemat aega. Sellest saan aru alles siis, kui ta lõpuks vait jääb ja annab minule võimaluse naaseda reaalsusesse. Pärast mõnesekundilist segadust saan lõpuks aru kellega tegu. Vaadates talle otsa, vastan tema küsiva pilgu peale, teadmata millest jutt, hädiselt "mhmh". Seepeale hüppab ta püsti ja enne trammist väljumist ütleb rõõmsalt: "olgu väga hea, helista siis". Nägid, tähelepanematus maksab kätte. Noh, enam pole vahet, ta läks ära kuhuiganes ta pidi minema ja mina lähen oma teed. Astudes värske õhu kätte järgmises peatuses ei tunne ma end sugugi milleski süüdi.
Küll aga on teisi asju, mille pärast end süüdi tunda. Kõige lihtsamateks näideteks on ehk nälg, happevihmad, õhusaaste... õhusaaste vähendamiseks hoian nüüd natuke aega hinge kinni. Peale seda mõtlesin, et paneks end kettipidi mingi laeva külge ka kinni.

Ülejärgmisel hommikul ajan end ägisedes põrandalt üles. Ma ei tea miks ma sinna magama jäin ja ma ei tea miks seda viit rida, mis vahepeal märkmikusse tekkinud on, ei ole võimalik välja lugeda. Ilmselt on nendes ridades need vastused ja palju muudki kirjas, kuid millegipärast arvan, et see tont, kes eelmisel päeval minu eest minu otsuseid tegi, hoolitses selle eest, et ma neid ridu kaine peaga kunagi ei loeks. Ehk on nii paremgi.
Pärast pingsat meenutamist tulevad viimase kahe päeva sündmused aegamööda meelde. Lõpuks tuleb kõik meelde. Tulevad meelde mõtted ja tuleb meelde viie müstilise rea sisu. Siis taipan, miks tont selle võimalikult segase käekirjaga lasi mul kirjutada. Ometi on see nii väike asi, kõigest kübeke tervest elust, siiski jään mina pooleks tunniks kaugusesse jõllitama, vaatama eemal kõrguvaid kastaneid. Huvitav, mida nad ütleksid, kui teaksid, mida praegu mõtlen. Nemad on ju kõike seda enne näinud.

Millalgi jõuab kätte see aeg, kus mälestused ja inimesed muutuvad kirjeldamatuteks. Alles siis, kui see aeg kätte jõuab, saab elu endale tegeliku väärtuse.
Iga päevaga, mil oleme koos nende inimestega, kes on meie jaoks kirjeldamatud, kirjutame end ajalukku. Kirjeldamatult.
Praeguseks on saanud kõik sõnad otsa. Küll tuleb tulevikus hunnikute viisi kõike seda, mida detailselt ja hoolega analüüsida ning lahata. Aga täna pole see päev, sest täna istun taaskord aknal, vaatan kuidas õhtu muutub aeglaselt ööks ja mõtlen kõigest sellest, mis inimhingele on täielikult ja läbinisti kirjeldamatu.