Ilmas on asju

Üks härjapõlvlane istub kahe pargipingi vahel.
Ehmata teda!
Ei!
Ehmata!
BÖÖÖÖÖ!!!
Nice...
"Haahahaha! Nägite, ma ehmatasin seda tüüpi!"

Ühes teises ajas...

Oma agoonias tõmban selja küüru ja kõnnin minema. Saba jalge vahel.
Läbi kuldkollase lehesaju jalutan tagasi tapamajja. Vabatahtlikult, surudes alla igasuguse eneseuhkuse ja killukese sellest väärikusest, mis mul veel alles on. Ülal näen vaid vahelduvat pilvisust, mitte midagi muud. Aga ilmselgelt pole minu silmapaar ainus, mis praegu sinna üles vaatab.
Jõudes õunapuude alla vaatan ikka veel taevasse, hoides hinge kinni, et mulle mõnda katusekivi või töömeest kaela ei saja. Otsustan mitte minna otse ja kõnnin läbi sopa nagu õpilasele on eriolukorras ette nähtud. Meeldiv.
Klassiõde joonistas mulle käele sümboli. Kogemata.

Ja veel...

Olen nagu mõrvar, kes naaseb (kahetsusest?!) kuriteopaika.

Hetk

Kus su sõbrad on?
Ma ei tea, tõmbavad ringi kusagil ilmselt.
Kus siis?
Linnas? Siin lähedal?
Palju vastuseta küsimusi, eksole...
Eksole.
Surudes alla halvaendelise naeratuse pööran pilgu sinna, kus näib rohkem valgust olevat. Seal kõnnib keegi metsatuka poole, juuksed tuules lehvimas. Sujuvalt kaob ta pimedusse nagu vihmapiisk merre.

Kõndides läbi halli

Umbes seitseteist tundi tagasi jõudis see aeg kätte. Minu alateadvus võttis vastu tõsiasja, et käes on oktoober.
Üleüldine viletsus. Pilgud pööratakse ära, jutt tuleb ümber nurga. Seekord ei parane.
Jaanuar on nagu üks pikk esmaspäev, oktoober on lihtsalt väga, väga halb.

Väga, väga halb.