Mida öelda, kui tundub, et üks peatükk elust on justkui otsa lõppenud. Osa sündmusi on viinud eduni ja osa hukatuseni. Sellest hoolimata, põgeneb aeg edasi sinna, kuhu ta meid viia tahab, ning tirib kaasa, et saaksime osa uuest algusest. Võibolla jääb mõni asi siiski veel lahtiseks, kuid see pole enam nii tähtis, kuna kusagilt hingesügavusest rõhub õnnis teadmine, et siiski on veel aega, et parandada needki.
Kui saabub hetk, mil teosed on mängitud, läbikukkumised on kukkutud, kõik tähtis on öeldud ja valed asjad on ütlemata jäetud, võib ehk hetkeks hinge tõmmata, aga ainult selleks, et siis kohe-kohe mõtlema hakata, mida edasi mängida, kuidas läbikukkumisi heastada, ja mida öelda nüüd, kui teadmisi on rohkem ja hing on valgustatud asjade osas, mis pikalt painasid ja öösiti üleval hoidsid. Võibolla ongi enesekindlus see, mis on kuld, hõbedal ja pronksil pole enam vahet, sest kõik, mida edasi tuleb teha, on selle enesekindluse järgi käituda.
Anna meile, Aeg, veel veidi aega, puhata, mõelda hetkeks kainelt, isegi kui kaine oleks tähendab sügavat joovet alkoholist. Kui saame veidi aega, pärast kõiki neid õppetunde, mida kogenud oleme, ehk siis suudame end koguda, välja puhata, et siis jälle jõuliselt uue peatüki poole liikuda. Lubame, et seekord tuleme Sinuga hoolikalt kaasa nii, nagu Sina seda tahad.
Tempus fugit. Need sõnad lasen kunagi graveerida enda hauakivile, sest need sõnad mind ju hauda viivad. Kas pole nii?
No comments:
Post a Comment