Looduse nurisünnitus vs. Künka kuningas

jäta nüüd, palun, igaveseks meelde, et Sniffi ei tohi äratada. Mitte kunagi. Isegi mitte esmaspäeva hommikul. Muidu on ta terve päeva pahur. Tatsab ringi ja turtsub kõigiga. Eelmine nädal virutas ta Nuuskmõmmikule taignarulliga vastu parema jala säärt, kuna viimane soovitas tal taigent "graatsilisemalt vormida." Nuuskmõmmik lonkab nüüd juba kümnendat päeva, väldib Sniffi kuis ainult saab. Snifil on suhtumisega juba mitmendat aastat probleeme. Tegelikult algas kõik viis aastat tagasi, kui üks rassistist kontrolör ta ühistranspordist välja viskas, ettekäändega, et Sniff olevat nahavärvi järgi Brooklynist pärit ja seetõttu väga suure tõenäolsusega vägivaldne.
Sniff ilmselt ei hinda elu, nagu suur osa inimesi. Ta ei pane tähele neid väikeseid asju, mis tegelikult on olulised. Ta ei kõndind kunagi künka otsa, ega vaadanud sealt alla selle poole, mis tegelikult temale kuulus. Ka mina olin kunagi, kui nahavärv välja arvata, pahur ja torisev Sniff, keda hommikul vara ebameeldivalt äratati. Aga siis kõndisin eemale, künka otsa, vaatain sealt alla, ja nägin, mis tegelikult on väärtuslik.
Kui nüüd kõik tagasi läheb, nii, nagu varem oli, siis luban hoida seda, mis on oluline, luban, et ei torise, ei jonni ja ei virise, ei kiigu ega mölise. Seekord mitte. Tuleks parandada, väidetud fakt, et kõik läheb tagasi selliseks, nagu varem. See pole päriselt tõsi. Suured muutused tulevad, ja isegi, kui need pole just meie kasuks, on õilsa inimese kohus nendega lepitus otsida, ja mitte nutta, kui miski ei meeldi.
Kui veel pole liiga hilja, julgen väita, et lõpuks olen kaineks saanud. Ja seda ilmselt ainult tänu kõikidele Sprottidele, Siilidele, Cookimonsteritele ja muudele tegelastele. Jään neile oma elu võlgu. Seda kõige konkreetsemas ja otsesemas mõttes.