Siin linnas on müstikat talvistel öödel

Novembrilumega kaetud linna punaste katuste ja raagus puude all sünnib midagi värsket, midagi uut. Nii kaugele, kui silm näha võib, on taevas ülal hall ja sellest lõputust pilvkattes langeb aeglaselt juurde lund. Üks haaval langevad nad alla taevast, jäädes püsima mõne üksiku keha õlale, kes veel nii hilja leiab endas soovi väljas olla.
Kui ka tema leiab lõpuks tee sinna, kuhu hing minna ihkab, jääb tänav inimtühjaks. Laternate valguses löövad lumehelbed särama. Kes neid laternaid süütab?
Võõras on rahu, mis ümberringi end sisse on seadnud. Võõras on hing, mis kehasse naasnud on, võõras on mõistus, mis koju on jõudnud. Aga et harjuda, on vaja rohkem kui ühte eluaega veedetud sellisena, veedetud üheskoos meelerahuga.
Ja lõputult hallist taevast langeb lund. Nad langevad ükshaaval, jäädes püsima mu õlale, mis aknast välja ulatub. Nagu väike laps istun pimedas toas aknal, vaadates seda linna, mis lumega aina enam kattub. Seal väljas pole pime. Pole enam kunagi pime. Nagu vana ja väsinud hing istun seal aknal ja suitsetan, lastes muusikal, mis vaikselt teisest toa otsast kostub, end hästi tundma panna.
Hallist taevast langeb lund. Ikka veel.
Kusagil nende lumega kaetud katuste ja raagus puude all on peidus see, mis selle maa särama paneb. Ja isegi kui seda õigel ajal ei märka, on ta täpselt nagu lumi, mis langeb lõputult hallist taevast. Langeb ja langeb, et uuesti langeda.

Realissimo...

Hing taaskord ära eksinud kuhugi illusioonilise ja realistliku universumi piirimaile. Soov avastada maailma ja seda nautida täiel rinnal tirivad hinge illusioonide võluderohkesse ja kõikvõimalikku maailma, ning läbi kõige selle on näha kujuteldava ideaalsuse kinnitumist reaalsuseks. Mida kolossaalsemad on unelmad, seda tõesesemad nad tunduvad ja võib-olla isegi on.
Kuid tumedus, millele isegi oma füüsiline kuju on antud, hoiab vaimu reeglitega piiratud realistlikus hallis maailmas, kus pole ainsatki põhjust tunda rõõmu hingamisest, südame tuksumisest.
Vahel harva on mõistusel aega hingele öelda, et mõtet on püüelda, mõtet on minna sinna, kus on soov ja tahe, mõtet on teha reaalsuseks ideaalsed illusioonid ja unistused. Aga enamuse aja veedab mõistus võideldes iseendaga materiaalse elu kihi küsimuste üle. Vaevalt hakkama saades antud kohustustega ja harivate detailidega, kipub ta unustama kus ta päriselt on. Kas tõeks pidada seda, mis toimub keha ärkvel oleku ajal, või seda, mida näeb ta unenäos. Kaotanud on ta täielukult tunnetuse reaalse elu ja unenägude vahel. Pilte loob sinna, kus need olema ei peaks. Sõnu kuuleb otse täielikust tühjusest. Eksinud.
Kui hing ja mõistus tegelevad mõlemad oma asjadega, lamab keha mahajäetult öö läbi põrandal. Tühjalt. Tühjalt kõnnib tänavatel, tühjalt istub koolis. Tühjalt mängib muusikat, tühjalt räägib sõpradega. Tühjalt naeratab. Tundes mitte midagi muud peale tühjuse.
Kuu taevas on roheline, kui alkohol tühjas ja valitsejateta kehas omavolitseb. Ning sel kuupaistelisel ööl üritab see tühi kest meeleheitlikult saata sõnumit hingele, et läheduses on keegi. Kelle pärast kasvõi natuke aega kohal olla. Aga kui hing lõpuks saabub, on ilmselt liiga hilja. . .