Realissimo...

Hing taaskord ära eksinud kuhugi illusioonilise ja realistliku universumi piirimaile. Soov avastada maailma ja seda nautida täiel rinnal tirivad hinge illusioonide võluderohkesse ja kõikvõimalikku maailma, ning läbi kõige selle on näha kujuteldava ideaalsuse kinnitumist reaalsuseks. Mida kolossaalsemad on unelmad, seda tõesesemad nad tunduvad ja võib-olla isegi on.
Kuid tumedus, millele isegi oma füüsiline kuju on antud, hoiab vaimu reeglitega piiratud realistlikus hallis maailmas, kus pole ainsatki põhjust tunda rõõmu hingamisest, südame tuksumisest.
Vahel harva on mõistusel aega hingele öelda, et mõtet on püüelda, mõtet on minna sinna, kus on soov ja tahe, mõtet on teha reaalsuseks ideaalsed illusioonid ja unistused. Aga enamuse aja veedab mõistus võideldes iseendaga materiaalse elu kihi küsimuste üle. Vaevalt hakkama saades antud kohustustega ja harivate detailidega, kipub ta unustama kus ta päriselt on. Kas tõeks pidada seda, mis toimub keha ärkvel oleku ajal, või seda, mida näeb ta unenäos. Kaotanud on ta täielukult tunnetuse reaalse elu ja unenägude vahel. Pilte loob sinna, kus need olema ei peaks. Sõnu kuuleb otse täielikust tühjusest. Eksinud.
Kui hing ja mõistus tegelevad mõlemad oma asjadega, lamab keha mahajäetult öö läbi põrandal. Tühjalt. Tühjalt kõnnib tänavatel, tühjalt istub koolis. Tühjalt mängib muusikat, tühjalt räägib sõpradega. Tühjalt naeratab. Tundes mitte midagi muud peale tühjuse.
Kuu taevas on roheline, kui alkohol tühjas ja valitsejateta kehas omavolitseb. Ning sel kuupaistelisel ööl üritab see tühi kest meeleheitlikult saata sõnumit hingele, et läheduses on keegi. Kelle pärast kasvõi natuke aega kohal olla. Aga kui hing lõpuks saabub, on ilmselt liiga hilja. . .