Siin linnas on müstikat talvistel öödel

Novembrilumega kaetud linna punaste katuste ja raagus puude all sünnib midagi värsket, midagi uut. Nii kaugele, kui silm näha võib, on taevas ülal hall ja sellest lõputust pilvkattes langeb aeglaselt juurde lund. Üks haaval langevad nad alla taevast, jäädes püsima mõne üksiku keha õlale, kes veel nii hilja leiab endas soovi väljas olla.
Kui ka tema leiab lõpuks tee sinna, kuhu hing minna ihkab, jääb tänav inimtühjaks. Laternate valguses löövad lumehelbed särama. Kes neid laternaid süütab?
Võõras on rahu, mis ümberringi end sisse on seadnud. Võõras on hing, mis kehasse naasnud on, võõras on mõistus, mis koju on jõudnud. Aga et harjuda, on vaja rohkem kui ühte eluaega veedetud sellisena, veedetud üheskoos meelerahuga.
Ja lõputult hallist taevast langeb lund. Nad langevad ükshaaval, jäädes püsima mu õlale, mis aknast välja ulatub. Nagu väike laps istun pimedas toas aknal, vaadates seda linna, mis lumega aina enam kattub. Seal väljas pole pime. Pole enam kunagi pime. Nagu vana ja väsinud hing istun seal aknal ja suitsetan, lastes muusikal, mis vaikselt teisest toa otsast kostub, end hästi tundma panna.
Hallist taevast langeb lund. Ikka veel.
Kusagil nende lumega kaetud katuste ja raagus puude all on peidus see, mis selle maa särama paneb. Ja isegi kui seda õigel ajal ei märka, on ta täpselt nagu lumi, mis langeb lõputult hallist taevast. Langeb ja langeb, et uuesti langeda.