Walter! (Enne lahkumist)

Primaarvalgus tungib läbi akende tuppa, liugleb siis aeglaselt üle seina teise toa otsa ja jääb seal kirstule pidama. Jõllitan seda kirstu tükk aega. Pärast mõneminutilist vegeteerimist registreerib aju ära ärkveloleku, sellele järgneb äsjalõppenud sündmuste unenäoks kuulutamine ja tungiv sisemine iha teada saada, mida näitab sõber kell.
Viis. Kohe saab viis. Viiskümmend viis... viiskümmend kuus... viiskümmend seitse... viis... viis... oeh...
Taaskord avan silmad. Ruum on täidetud päikesevalgusega ja kell on üheksa. Üheksa läbi seitse minutit. Järjekordne päev on alanud. Uus võimalus rikkuda midagi ära. Verivärske päev, et muuta enda surm veel piinarikkamaks. Viimane aeg hakata õppima muusikateooriat.
Aga enne seda leian end klassiruumis, viimases matemaatika tunnis. Enne sealt lahkumist tõstab minus imekombel pead seesama noor ja rikkumata inimene, kes seitse aastat tagasi esimest korda selle pedagoogi klassi astus. Enne lahkumist ütleb ta mulle, et algus läks ju päris kenasti aga... ja siis me naerame. Enne lahkumist mõtlen, et kas peaks tänama. Aga seda ma ei tee. Mitte veel. Aga küll ka selleks aeg tuleb.

Walteri iseloom on ülikõva! Mul on teda neli, mõnel teisel rohkem, mõnel kolmandal vähem. Niisiis seame sammud sinna, kus kunagi kahjustatud ja murtud hinged abi said. Ning need seinad meie ümber kuulevad meie hääli ja panevad need veel kaunimaltki kõlama.
Enne lahkumist läheb veel üks Walter. Sest tal on ülikõva iseloom. Walteeeeeer!

Elagu Walter!
Ja elage teie, kes te elus olete!

Kriisikolle minus eneses.

Varsti on sussid püsti. Püss põõsas. Vesi ahjus. Millegipärast on mul selline tunne, nagu oleksin vahepeal põrgus käinud.

Homme sureb taaskord osake minust. Õige pea on täielik mors. Sellel kõigel on ainult üks positiivne külg.

Rahutuid öid ja vihmast ilma! Kohtumiseni!

Pühendus surnud ajurakkudele

Nii kirjutas oma päevastest toimetustest ilmapeal üks kirjaoskamatu stiilitundetu depressiivne inimeseolevus:

Nad kõik on surnud. Nad kõik on surnud...

Silmad avanevad raskelt. Iga hommikuga aina raskemalt. Ühel kaunil hommikul, täpselt sama kaunil nagu on praegu, ei suuda ma neid enam avada. Aga täna pole see hommik. Täna ajan end suure vaevaga voodist välja, ainult selleks, et astuda vastu uuele päevale, mis põhjustab mu aeglase ja valuliku surma. Kell saab õigepea üheksa. Parem oleks, kui ei saaks. Parem oleks, kui need veerand tundi, need viisteist närust minutit kestaksid igavesti. Et ma saaks rahulikult juua apelsinimahla, süüa võileiba, lugeda ajalehte. Samalajal, kui väljas on imekaunis kevadhommik.
Aga enne, kui arugi saan, astun kodu uksest välja ja kell on kümme.
Kurat! Pea on märg. Haige tüüp, ei oska pead kuivatada, kes nii õue läheb?!
Suunan näo taevasse ja võtan vastu vihma, et end elusana tunda. Ühistranspordis kohtan klassiõde. "Noh, kuidas siis sul need teooria klaveriharjutused..." Ja nii edasi. Tänan õnne, et temaga koos ühe bussi peale sattusin, vestlus elava inimesega paneb aju tööle ja annab ettekujutuse sellest, milline näeb välja maailm, mille kaksteist tundi tagasi seljataha jätsin. See maailm on suht rõve. Nagu seda kinnitab esimene tund ja füüsika. Mitte midagi ei jaga. Kuidas saab inimene nii alaarenenud olla?! Miks käia koolis, kui seal mitte midagi ei õpi?!
Heakene küll, see jura tehtud, suundume matemaatikasse. Viimane kontrolltöö kolm. Ideaalne, kas pole. Ühks veel ja siis on enam-vähem. Raudselt jätan tegemata.
Kell saab kaksteist. Siis saab kell üks. Veidi pärast seda viib Mahler ja tema monumentaalne esimene sümfoonia mind reaalmaailmast sinna, kus on harmoonia, rahu, igavikuline heaolu.
Pedagoog Kindel kehastub timukaks. Vajutades "stop" nuppu, paneb ta stopi minu vähekestnud õnnele. See selleks, nüüd on vaja suitsu ja kohvi. Hämmastav kui nõrk võib üks inimene olla. Kohe saab kell kaks. Pooleks tunniks läheb aeg maha. Seal, kus inimesed söövab kebaabi, istume meie ja räägime juttu. Klassikaaslased lähevad muuseumisse. Miks?! Ei tea. Ega ma ka kõike mõistma pea.
Kell on kohe pool viis. Veidi veel harjutamist ja siis Siimeri juurde. Nii, rahu. Mõtle selgelt! Läbi viienda... just nii... õige... Siimer naerab... kurat, vale noot, facking kõrgendatud seitsmes, sa vana jobu! Tubli, parandasid ära, nüüd teeme uuesti, fis-moll, seda peaks ju oskama, sai ju ometi mitu korda läbi tehtud... Siimer ikka naerab. Palun suundume esimesse sekstakordi aitäh, palju õnne, said hakkama. "Nii, kas ma sain viie?" Siimer puhkeb veel ägedamalt naerma. Mis mõttes?! Saabuvad kaasõpilased ja toovad endaga kaasa korralageduse. Mina, valades õli tulle, hakkan loomulikult üle klassi karjuma, et miks kurat ma viit ei saa. Lõpuks saan ikkagi viie miinuse. Tehtud. Järgmine nädal samal ajal kukun teooria läbi. See on fakt.
Nüüd eriala. "Püha märistus", pool kaheksa... jälle. Ja mismõttes kavade läbimäng?! Minu Bach'i pole veel ollagi. Läheb Martinu. Ja kohe on tunniaeg, kolmveerand üheksa. Ei mingit kahtlust. Keskendu. Esimene variatsioon. Palun tiksu peas kaheksandikke kaas, muidu oled rabas. Õnneks on seekord asfalt... neljandas palun ära unusta, kaks korda alla, mäletad, pidid ära muutma, viies, küta, elu eest, aga vene pubekat ära tee. See on läbi. Hämmastav.
See vihm, mis enne õues oli, oli imekaunis. Päiksesvalguse käes...
Sigaret. Vihm on jäänud järele, nüüd on maa märg. Roheline, kõik on nii värske. Markuse välikäimla on maha võetud. Kahju. Aga noh, miks peab keset rohelust sirguma kuivanud puu?!
Üksteist tundi tiksus täis. Ma lähen koju. Head ööd!