Primaarvalgus tungib läbi akende tuppa, liugleb siis aeglaselt üle seina teise toa otsa ja jääb seal kirstule pidama. Jõllitan seda kirstu tükk aega. Pärast mõneminutilist vegeteerimist registreerib aju ära ärkveloleku, sellele järgneb äsjalõppenud sündmuste unenäoks kuulutamine ja tungiv sisemine iha teada saada, mida näitab sõber kell.
Viis. Kohe saab viis. Viiskümmend viis... viiskümmend kuus... viiskümmend seitse... viis... viis... oeh...
Taaskord avan silmad. Ruum on täidetud päikesevalgusega ja kell on üheksa. Üheksa läbi seitse minutit. Järjekordne päev on alanud. Uus võimalus rikkuda midagi ära. Verivärske päev, et muuta enda surm veel piinarikkamaks. Viimane aeg hakata õppima muusikateooriat.
Aga enne seda leian end klassiruumis, viimases matemaatika tunnis. Enne sealt lahkumist tõstab minus imekombel pead seesama noor ja rikkumata inimene, kes seitse aastat tagasi esimest korda selle pedagoogi klassi astus. Enne lahkumist ütleb ta mulle, et algus läks ju päris kenasti aga... ja siis me naerame. Enne lahkumist mõtlen, et kas peaks tänama. Aga seda ma ei tee. Mitte veel. Aga küll ka selleks aeg tuleb.
Walteri iseloom on ülikõva! Mul on teda neli, mõnel teisel rohkem, mõnel kolmandal vähem. Niisiis seame sammud sinna, kus kunagi kahjustatud ja murtud hinged abi said. Ning need seinad meie ümber kuulevad meie hääli ja panevad need veel kaunimaltki kõlama.
Enne lahkumist läheb veel üks Walter. Sest tal on ülikõva iseloom. Walteeeeeer!
Elagu Walter!
Ja elage teie, kes te elus olete!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment