Pühendus surnud ajurakkudele

Nii kirjutas oma päevastest toimetustest ilmapeal üks kirjaoskamatu stiilitundetu depressiivne inimeseolevus:

Nad kõik on surnud. Nad kõik on surnud...

Silmad avanevad raskelt. Iga hommikuga aina raskemalt. Ühel kaunil hommikul, täpselt sama kaunil nagu on praegu, ei suuda ma neid enam avada. Aga täna pole see hommik. Täna ajan end suure vaevaga voodist välja, ainult selleks, et astuda vastu uuele päevale, mis põhjustab mu aeglase ja valuliku surma. Kell saab õigepea üheksa. Parem oleks, kui ei saaks. Parem oleks, kui need veerand tundi, need viisteist närust minutit kestaksid igavesti. Et ma saaks rahulikult juua apelsinimahla, süüa võileiba, lugeda ajalehte. Samalajal, kui väljas on imekaunis kevadhommik.
Aga enne, kui arugi saan, astun kodu uksest välja ja kell on kümme.
Kurat! Pea on märg. Haige tüüp, ei oska pead kuivatada, kes nii õue läheb?!
Suunan näo taevasse ja võtan vastu vihma, et end elusana tunda. Ühistranspordis kohtan klassiõde. "Noh, kuidas siis sul need teooria klaveriharjutused..." Ja nii edasi. Tänan õnne, et temaga koos ühe bussi peale sattusin, vestlus elava inimesega paneb aju tööle ja annab ettekujutuse sellest, milline näeb välja maailm, mille kaksteist tundi tagasi seljataha jätsin. See maailm on suht rõve. Nagu seda kinnitab esimene tund ja füüsika. Mitte midagi ei jaga. Kuidas saab inimene nii alaarenenud olla?! Miks käia koolis, kui seal mitte midagi ei õpi?!
Heakene küll, see jura tehtud, suundume matemaatikasse. Viimane kontrolltöö kolm. Ideaalne, kas pole. Ühks veel ja siis on enam-vähem. Raudselt jätan tegemata.
Kell saab kaksteist. Siis saab kell üks. Veidi pärast seda viib Mahler ja tema monumentaalne esimene sümfoonia mind reaalmaailmast sinna, kus on harmoonia, rahu, igavikuline heaolu.
Pedagoog Kindel kehastub timukaks. Vajutades "stop" nuppu, paneb ta stopi minu vähekestnud õnnele. See selleks, nüüd on vaja suitsu ja kohvi. Hämmastav kui nõrk võib üks inimene olla. Kohe saab kell kaks. Pooleks tunniks läheb aeg maha. Seal, kus inimesed söövab kebaabi, istume meie ja räägime juttu. Klassikaaslased lähevad muuseumisse. Miks?! Ei tea. Ega ma ka kõike mõistma pea.
Kell on kohe pool viis. Veidi veel harjutamist ja siis Siimeri juurde. Nii, rahu. Mõtle selgelt! Läbi viienda... just nii... õige... Siimer naerab... kurat, vale noot, facking kõrgendatud seitsmes, sa vana jobu! Tubli, parandasid ära, nüüd teeme uuesti, fis-moll, seda peaks ju oskama, sai ju ometi mitu korda läbi tehtud... Siimer ikka naerab. Palun suundume esimesse sekstakordi aitäh, palju õnne, said hakkama. "Nii, kas ma sain viie?" Siimer puhkeb veel ägedamalt naerma. Mis mõttes?! Saabuvad kaasõpilased ja toovad endaga kaasa korralageduse. Mina, valades õli tulle, hakkan loomulikult üle klassi karjuma, et miks kurat ma viit ei saa. Lõpuks saan ikkagi viie miinuse. Tehtud. Järgmine nädal samal ajal kukun teooria läbi. See on fakt.
Nüüd eriala. "Püha märistus", pool kaheksa... jälle. Ja mismõttes kavade läbimäng?! Minu Bach'i pole veel ollagi. Läheb Martinu. Ja kohe on tunniaeg, kolmveerand üheksa. Ei mingit kahtlust. Keskendu. Esimene variatsioon. Palun tiksu peas kaheksandikke kaas, muidu oled rabas. Õnneks on seekord asfalt... neljandas palun ära unusta, kaks korda alla, mäletad, pidid ära muutma, viies, küta, elu eest, aga vene pubekat ära tee. See on läbi. Hämmastav.
See vihm, mis enne õues oli, oli imekaunis. Päiksesvalguse käes...
Sigaret. Vihm on jäänud järele, nüüd on maa märg. Roheline, kõik on nii värske. Markuse välikäimla on maha võetud. Kahju. Aga noh, miks peab keset rohelust sirguma kuivanud puu?!
Üksteist tundi tiksus täis. Ma lähen koju. Head ööd!