Wednesday 24 August 2011

Need kaunid külmad õhtud, mis tegelikult on soojad

Kui "Parsifal" oli läbi saanud ja pea üks kuu ilma ühegi suurepärase kontserdielamuseta oli tasa tehtud, jalutasin koju, lugesin "Liblikapüüdjat" ja jäin rahuliku südame ja rõõmsa tujuga magama.
Minu meelest on "kunst" natukene vale nimetus selle kohta, mille eest ta tegelikult seisab.

* * *

"Vein on küll hea., kuid üht korralikku Walteri pudelit ei asenda miski. WALTER WALTER WALTER - lloodan, et ei pea end rohkem kordama. Siiski 3aasta tagust 2.90 (kroonist) on saanud 0,53 eurone ölu. Vabandust, 0,42, ei, 0,52neurone ölu, aga kvaliteeti ei saa siiski maha teha. Olen rääkinud, tänan tähelepanu eest."

G.M.K alias Ross

* * *

On mõned asjad, mida sõbrad ütlevad, mis panevad mõtlema. Ja on asjad, mida sõbrad ütlevad, mis panevad tegutsema.

Sunday 21 August 2011

Põrguäärisel.

Küünlad polnud veel läbigi põlenud, näitlejad olid ikka veel maskide taga aga sina olid juba ammu enne kõige selle algust kustunud ja langenud... noh, tead küll... sinna...

Ma pean aus olema. Ma ei saanud aru.
Sellised hetked tulevad ja selle vastu ei saa. Ükskõik, kui vägeva kindluse me ka enda ümber ei ehitaks, millalgi langeme ikkagi sinna, kus on kõik see, mille vastu me pidevalt võitleme. Otse loomulikult võime end nendel hetkedel rahustada mõtetega, et see kõik on tingitud vedeliku puudusest, magamatuses, näljast ja meelemürkidega liialdamisest. See kõik on tõsi, kuna eelnev loetelu tingib paratamatult madala psühholoogilise seisundi. Aga tõsi on ka see, et need deemonid, mis selles seisundis esile kerkivad, võivad küll olla võidetud aga siiski mitte surnud.

Tuesday 16 August 2011

Roheline roheline maa

Mida jutustas mulle asfalt, kui temal üheksa minutit enne südaööd lamasin ja pealtnäha lõputut tänavat mööda alla jõllitasin? Mis kunagi oli olnud parem pool, oli nüüd ülal ja mis kord oli vasak, täitis nüüd alumise kaadri kohust. Surusin parema kõrva vastu maad, et kuulatada igat vähematki heli, mis maa seest õhtusse kandus. Ma olin enam-vähem kindel, et need hääled tulid maa seest. See kõik hakkas järsku tunduma natuke naljakas. Mul ju polnud kunagi tavaliselt õigus...
Ainus lahendus oli tõusta püsti. Alahindasin seda ülesannet päris kõvasti. Nagu ka enamus inimesi, kes veini ja kergema koguse valuvaigistite mõju all on endale võtnud eesmärgiks sooritada midagi tavapärast ja rutiinset. Hoolimata vaimsest pingutusest sai füüsis oma tööga kenasti hakkama, muutes mind taaskord kahe-jalaga-maa-pealseks-olevuseks. Ma siiski olin eksinud. Hääled ei tulnud maa seest. Nad tulid minu enda seest. Ja nad ütlesid midagi sellist, mis sundis naeratama. Üks tõde, mida ainult mina tean.