Mida jutustas mulle asfalt, kui temal üheksa minutit enne südaööd lamasin ja pealtnäha lõputut tänavat mööda alla jõllitasin? Mis kunagi oli olnud parem pool, oli nüüd ülal ja mis kord oli vasak, täitis nüüd alumise kaadri kohust. Surusin parema kõrva vastu maad, et kuulatada igat vähematki heli, mis maa seest õhtusse kandus. Ma olin enam-vähem kindel, et need hääled tulid maa seest. See kõik hakkas järsku tunduma natuke naljakas. Mul ju polnud kunagi tavaliselt õigus...
Ainus lahendus oli tõusta püsti. Alahindasin seda ülesannet päris kõvasti. Nagu ka enamus inimesi, kes veini ja kergema koguse valuvaigistite mõju all on endale võtnud eesmärgiks sooritada midagi tavapärast ja rutiinset. Hoolimata vaimsest pingutusest sai füüsis oma tööga kenasti hakkama, muutes mind taaskord kahe-jalaga-maa-pealseks-olevuseks. Ma siiski olin eksinud. Hääled ei tulnud maa seest. Nad tulid minu enda seest. Ja nad ütlesid midagi sellist, mis sundis naeratama. Üks tõde, mida ainult mina tean.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment