Küünlad polnud veel läbigi põlenud, näitlejad olid ikka veel maskide taga aga sina olid juba ammu enne kõige selle algust kustunud ja langenud... noh, tead küll... sinna...
Ma pean aus olema. Ma ei saanud aru.
Sellised hetked tulevad ja selle vastu ei saa. Ükskõik, kui vägeva kindluse me ka enda ümber ei ehitaks, millalgi langeme ikkagi sinna, kus on kõik see, mille vastu me pidevalt võitleme. Otse loomulikult võime end nendel hetkedel rahustada mõtetega, et see kõik on tingitud vedeliku puudusest, magamatuses, näljast ja meelemürkidega liialdamisest. See kõik on tõsi, kuna eelnev loetelu tingib paratamatult madala psühholoogilise seisundi. Aga tõsi on ka see, et need deemonid, mis selles seisundis esile kerkivad, võivad küll olla võidetud aga siiski mitte surnud.
No comments:
Post a Comment