Keegi hispaanlane koperdab arvatava türklase šampusepudeli otsa, mis ärakasutatult rahvarohkel väljakul eelviimase puhkepaiga on leidnud. Suurelt tänu rohkele alkoholisisaldusele veres, kaotab hispaanlane libedal jääl tasakaalu, sooritab siis paar ennenägematut tantsusammu ja lõpetab seejärel sama madalal, kui ärakasutatud pudel.
Need, kes veel püsti on, seisavad pilgud taevapoole pööratult, otsekui lootes, et uus aasta sajab sealt mingi hinnalise eseme näol alla. Mingi protsent rahvast karjub: VIIS... NELI... KOLM...
Ning see sama moment võis sel hetkel kesta terve igaviku. Nende järgneva kolme sekundi jooksul jõudsin vaadata otsa kõikidele oma sõpradele ja tuttavatele, kes seisid minu kõrval väljakul, pilgud taevasse suunatud, käed üksteise ümber ja silmad õnnest säramas. Jõudsin otsa vaadata ka neile, keda päriselt seal ei olnud.
Aga läbi nägemata nende inimeste õnne siirust, lootsin, et kui kell kukub, ei lange taevast alla hunnik hinnalisi esemeid, mis võiks kellegi mu ümber mõrvata.
Kesköö saabus. Ja kõik jäi alles. Täpselt sellisel kujul, nagu ta oli enne.
Midagi väikest jäi siiski minust maha sinna väljakule. Aga see asi oli tegelikult nii väike, et isegi täielikus vaikuses seda ei näe ja eredaimas valguses seda ei kuule.
Kallid ajaraiskajad! Kaunist uut aastat! Et oleks elu Teil kaunis ante mortem!
Dixi!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment