Minu suhe kohviga algab kaugest minevikust, ehk ajas tagasi rännates võime peatuda mõni sajand enne pimedat keskaega, mil taevas oli täpselt sama hall kui täna. Ja operatsioonieelset tuimestust tehti säärase kurikat-meenutava esemega. Samal ajal, kui Püha Augustinus end kristliku mõtisklejana ajalukku kirjutas, rüüpasin mina, ehk tõepoolest üheksa aastasena, oma esimese lonksu kohvi. Isa tassist. Must, koore ja suhkruta, v ä g a kange! Sealt(jättes vahele mõningad selle-aegsed sisemonoloogid aine vajalikkuse kohta) sai alguse minu pööraselt keeruline suhe nimetatud joogiga. Nii naeruväärselt kui see ka ei kõla, olen elujooksul suutnud rikkuda mitte ainult inimsuhteid, vaid ka suhteid ohtlikumate või ohutumate meelemürkidega. Käesoleva suhte detailidest pikemalt ehk mõni teine kord.
Aga selle kõige üle panid mind mõtlema kerged närvikrambid, mis ööl vastu laupäeva mind perioodiliselt tabasid. Krampide tekkimise teisteks mõjutavateks teguriteks võisid veel kindlasti olla tõsiasi, et mingil põhjusel olin taaskord lõpetanud Markuse residentsis Mustamäel. Koos veel paljude väga huvitavate isikutega. Olulist rolli vaimse kokkukukkumise osas mängis kindlasti ka Vana Tallinna ja mõne väga halva šampuse koosmõjul tekkinud kohutavalt raske joove. Arvestades tõsiasja, et üritus oli sünnipäevapidu, juhtus ka taolistele koosviibimistele tüüpilisi momente, kuhu kuulus näiteks toost "ma mäletan kui Markus... ah ei, tegelikult ei mäleta". Pärast üleüldisele seltskonnale teatamise, et "mann maggamma", kukkusin tagatoas põrandale(kuhu õnneks oli sekund enne maandumist asetatud madrats) kõhuli.
Väga naeruväärne on, kuivõrd äärmusliuks muutuvad joobes inimese mõtted. Rääkimata asjade välja ütlemisest, inimene ka mõtleb asju, mida tal kaines olekus lihtsalt ei ole julgust mõelda. Kui mina olin mõelnud tol õhtul paar taolist mõtet, tundsin end õige madalana. Sellest madaltundest tingituna tõmbasin teki, mis tegelikult oli lina, üle pea ja häbenesin seda, et üldse olemas olin. Samas olin täielikult ja saja protsendiliselt kindel, et ärgates, kui see haletsusväärne nõrkuse emotsioon kaob, võin taaskord kasutusele võtta "külma-pilgu-meetodi", mis kujutab endast täpselt seda, mida te, kallid ajaraiskajad, arvate, et kujutab. Vähemalt oli välistatud variant, et minu krampide peamiseks põhjustajaks oli kofeiin.
Hommikul linna jõudes, lubasin endale ühe R-kioski kohvi(ei või olla) ja sigareti, mille olin taskusse unustanud. Nii halvasti kui see ka ei kõla, olen sunnitud ära märkima, et see moment bussi oodates, kaaslasteks nikotiin ja kofeiin, oli tõesti naudingut väärt. Eriti veel pärast ööd kohas, mis üheteistkümneks tunniks taandarendas mu mõttemaailma n-aasta võrra tagusesse aega.
Imetledes üle päris pika aja näha olevat päikesepaistet, meenus, mis päev on. Meenus, mis kuu on juba peaaegu poole peal ja meenus, mis aasta algas kõigest kaks nädalat tagasi.
Teatri- ja Kontserdimaja säras päikesepaiste käes tõepoolest väga kaunilt.
Saturday 15 January 2011
Thursday 13 January 2011
Ante mortem
Pärast pooletunnist ropendamist ajan end värisedes voodist välja. Janukustutamise eesmärgil sisenen kööki. Sealne seinakell näitab kakskümmend minutit kolm läbi. Aina enam kinnitust saab mõte, et olen loodud magama vaid ajavahemikus kella kuuest hommikul kuni kolmeni päeval. Oleks suvi, siis selline fakt mind ei häiriks. Aga tule taevas appi! Praegu on ju talv! Ja kool. Selle viimase meenudes külastan (pärast suurt sundimist selle vähese kohusetunde poolt, mis minus alles on) e-kooli ja otsustan teha ülevaate pedagoog Kiivi õppeine hetkelisest seisust. Aga tegelikult poleks mul seda vaja olnudki, kuna mingil põhjusel aimasin, et olukord pole ka sel semestril erandlik ning traditsiooniks kujunenud seis "viis, üks, üks, üks, üks" irvitab mulle näkku, otsekui naeraks mu üle, et lootsin sealt leida midagi paremat.
Niisiis tekitab mu käsi märkmikusse mõne vaevalt arusaadava lause vajadusest konsulteerida eelnimetatud õpetajat.
Termosest kallan tassi kuuma vett, pistan teepakikese sinna sisse ning jään ainiti vaatama, kuidas teepuru muudab aeglaselt kristallselge vee koledaks kollakas-pruuniks olluseks, täpselt nagu muudab MTV noorte inimeste ajud, kui viimased koolist koju tulles televiisori käima panevad ja nimetatud telekanalilt solki jõllitama hakkavad, et näha oma lemmikut narkomaanist räpparit, kes täiesti siiralt neile väikestele hingetutele tähelepanuta jäetud lastele vannub, et kui ekraani nende vahel ei oleks, siis "laseks ta need vaesed raisad maha". Ja nokamütsiga õnnetu kummardab seda sadistlikku "meelelahutajat". Võib-olla ainult sellepärast, et ta ei saa aru sellest deformeerunud jamast, mida räppar nimetab "inglise keeleks".
Maandun tugitooli, koos sümbolistliku tassi tee ja pähklitega, mis mõlemad, vaatamata sellele, mida nende sünniprotsess mulle meenutab, on taevalikult head. Lasen Dostojevskil hakata oma ajudega mängima. Naudin Raskolnikovi väärastunud ja haiglast mõttemaailma ning olen õnnelik, et selline teos kunagi kirjutatud on.
Pärast paarikümmet lehekülge psühhoterrorit joon viimase tilga teest. Uni on viimaks ometi pärale jõudnud. Eriti raske pole arvata, mis kell on. Voodi poole astudes tunnen ennast vangistatult, üks mõte piinab.
Enne, kui silmad jõuan sulgeda langeb tuju veel mõne meetri võrra allapoole atmosfääri, kuna viimaks ometi jõuab mulle kohale, et isegi kõige muutlikuma (öö)päevaplaani järgi elades, on võimalik sattuda rutiini rusuva ning rõhuva(!) mõju alla. Muuda ükskõik, kui palju, lõpptulemus on ikka sama. Kas see just halb on, ei oska ma öelda. Ilmselt püüan teada saada, mida arvab sellest enamik inimesi, kellest lugu pean, arvutan välja kas see on nende meelest hea või mitte ning seejärel kinnitan enese jaoks risti-vastupidise seisukoha.
Seda kõike mõeldes tunnen, kuidas näole kerkib naeratus. Pärast aga avastan, et see naeratus on hoopis grimass, kuna hommik(?) on saabunud ja keegi on süütanud toas tule. See keegi on mu ema, kes on tulnud ütlema, et olen taaskord sisse maganud. Õnneks mitte liiga kaua. Seekord.
Favora tanklast üks paberimaitseline kohv ning möödub täpselt kaks ja pool tundi Raskolnikovi viimasest huvitavast mõttest, mis suutis imekombel ikka veel mul meeles püsida ja erinevaid suundi "maailma probleemide" kohta tekitada.
Kui buss peatusesse jõuab, näen, et seal istub üks MUPO töötaja. Sõidukisse sisenedes selgub, et see siiski on reisisaatja. Ega neil suurt vahet pole, lihtsalt ühel on õigused ja teisel mitte. Kohe kindlasti ei ole reisisaatjal õigust istuda, kui mina pean püsti seisma. Saates talle õela pilgu, tõuseb see püsti, võtab ühel pensionääril õlast kinni ja talutab viimase istuma, mis sellest, et vaene tädike ise selle vastu on. Nüüd ta siis istub seal, üks käru jalgevahel ja kolm Selveri kilekotti süles, lämmatades vanakest ja tühistades tema soovi järgmises peatuses väljuda.
Pärast mõtlikku teekonda nõmme mändide alla hakkan vaikselt endamisi arutlema, kuhu minna. Otsustan alluda ja pidada lõpuks maha vestlus Kiiviga, mis möödub selles mõttes edukalt, et saan teada, m i d a ta minust tahab. Kontuurkaarti tahab. Ja töölehte, Need ta ka saab, kui selleks õige aeg on.
Kuulates mõne kahtlasema tegelase juttu siin-seal kooli peal, tekib väga häiriv võõrdumise tunne. Aga sellevastu aitab alati vingumine, iba-ajamine ja mõttetuste rääkimine, mis inimest ülejäänud massiga ühte sulandab. Selle meetodi ma ka kasutusele võtan, kui selleks vajadus tekib. Ilmselt pean olema tänulik, et sellist nähtust liiga tihti ei esine.
Vaatamata kõigi aegade kõige kriitilisemale seisule koolis, on asju. Ja on plaane. On pealtnäha pööraseid ja mõtlematuid plaane, mis kõrvaltvaataja(d), kes mind ehk paremini tunneb, naerukrampidesse surema paneks, kui need talle/neile ette laoksin.
Õhus on elektrit. Pinget. Tunda on kaost ja hävingut, loomist ja uuestisündi. Ja mitte kunagi varem, pole tundnud end rohkem elusana.
- Väljavõte Mõttetute Mõtete Kogumikust vol. 1
Niisiis tekitab mu käsi märkmikusse mõne vaevalt arusaadava lause vajadusest konsulteerida eelnimetatud õpetajat.
Termosest kallan tassi kuuma vett, pistan teepakikese sinna sisse ning jään ainiti vaatama, kuidas teepuru muudab aeglaselt kristallselge vee koledaks kollakas-pruuniks olluseks, täpselt nagu muudab MTV noorte inimeste ajud, kui viimased koolist koju tulles televiisori käima panevad ja nimetatud telekanalilt solki jõllitama hakkavad, et näha oma lemmikut narkomaanist räpparit, kes täiesti siiralt neile väikestele hingetutele tähelepanuta jäetud lastele vannub, et kui ekraani nende vahel ei oleks, siis "laseks ta need vaesed raisad maha". Ja nokamütsiga õnnetu kummardab seda sadistlikku "meelelahutajat". Võib-olla ainult sellepärast, et ta ei saa aru sellest deformeerunud jamast, mida räppar nimetab "inglise keeleks".
Maandun tugitooli, koos sümbolistliku tassi tee ja pähklitega, mis mõlemad, vaatamata sellele, mida nende sünniprotsess mulle meenutab, on taevalikult head. Lasen Dostojevskil hakata oma ajudega mängima. Naudin Raskolnikovi väärastunud ja haiglast mõttemaailma ning olen õnnelik, et selline teos kunagi kirjutatud on.
Pärast paarikümmet lehekülge psühhoterrorit joon viimase tilga teest. Uni on viimaks ometi pärale jõudnud. Eriti raske pole arvata, mis kell on. Voodi poole astudes tunnen ennast vangistatult, üks mõte piinab.
Enne, kui silmad jõuan sulgeda langeb tuju veel mõne meetri võrra allapoole atmosfääri, kuna viimaks ometi jõuab mulle kohale, et isegi kõige muutlikuma (öö)päevaplaani järgi elades, on võimalik sattuda rutiini rusuva ning rõhuva(!) mõju alla. Muuda ükskõik, kui palju, lõpptulemus on ikka sama. Kas see just halb on, ei oska ma öelda. Ilmselt püüan teada saada, mida arvab sellest enamik inimesi, kellest lugu pean, arvutan välja kas see on nende meelest hea või mitte ning seejärel kinnitan enese jaoks risti-vastupidise seisukoha.
Seda kõike mõeldes tunnen, kuidas näole kerkib naeratus. Pärast aga avastan, et see naeratus on hoopis grimass, kuna hommik(?) on saabunud ja keegi on süütanud toas tule. See keegi on mu ema, kes on tulnud ütlema, et olen taaskord sisse maganud. Õnneks mitte liiga kaua. Seekord.
Favora tanklast üks paberimaitseline kohv ning möödub täpselt kaks ja pool tundi Raskolnikovi viimasest huvitavast mõttest, mis suutis imekombel ikka veel mul meeles püsida ja erinevaid suundi "maailma probleemide" kohta tekitada.
Kui buss peatusesse jõuab, näen, et seal istub üks MUPO töötaja. Sõidukisse sisenedes selgub, et see siiski on reisisaatja. Ega neil suurt vahet pole, lihtsalt ühel on õigused ja teisel mitte. Kohe kindlasti ei ole reisisaatjal õigust istuda, kui mina pean püsti seisma. Saates talle õela pilgu, tõuseb see püsti, võtab ühel pensionääril õlast kinni ja talutab viimase istuma, mis sellest, et vaene tädike ise selle vastu on. Nüüd ta siis istub seal, üks käru jalgevahel ja kolm Selveri kilekotti süles, lämmatades vanakest ja tühistades tema soovi järgmises peatuses väljuda.
Pärast mõtlikku teekonda nõmme mändide alla hakkan vaikselt endamisi arutlema, kuhu minna. Otsustan alluda ja pidada lõpuks maha vestlus Kiiviga, mis möödub selles mõttes edukalt, et saan teada, m i d a ta minust tahab. Kontuurkaarti tahab. Ja töölehte, Need ta ka saab, kui selleks õige aeg on.
Kuulates mõne kahtlasema tegelase juttu siin-seal kooli peal, tekib väga häiriv võõrdumise tunne. Aga sellevastu aitab alati vingumine, iba-ajamine ja mõttetuste rääkimine, mis inimest ülejäänud massiga ühte sulandab. Selle meetodi ma ka kasutusele võtan, kui selleks vajadus tekib. Ilmselt pean olema tänulik, et sellist nähtust liiga tihti ei esine.
Vaatamata kõigi aegade kõige kriitilisemale seisule koolis, on asju. Ja on plaane. On pealtnäha pööraseid ja mõtlematuid plaane, mis kõrvaltvaataja(d), kes mind ehk paremini tunneb, naerukrampidesse surema paneks, kui need talle/neile ette laoksin.
Õhus on elektrit. Pinget. Tunda on kaost ja hävingut, loomist ja uuestisündi. Ja mitte kunagi varem, pole tundnud end rohkem elusana.
- Väljavõte Mõttetute Mõtete Kogumikust vol. 1
Saturday 8 January 2011
Lugu sellest, kuidas kaheksa politseiniku pidasid kahekümnenda augusti keskööl Tapal kinni joobes ja vägivallatunnustega kahekümne aastase noormehe.
[ Tähelepanu! Postituse pealkiri ei oma mitte mingisugust seost postituse sisuga. Teid on varemgi hoiatatud, et siit blogist midagi asjalikku ei leia. ]
Elektrisinised tossud, neli numbrit liiga väiksed valged teksad, sini-rohe-musta-valge-roosa kirju jope, villane tutimüts ja ereoranžid gigantsed kõrvaklapid jõuluturult varastatud mütsi peal moodustavad tänapäeva teismelise.
Naeru tagasi hoida ei suutnud ma mitte. Noor(mees?) sai sellest väga hästi aru. Nii ta siis lihtsalt võttis kasutusele vaikse ohvri meetodi. Vahetult enne bussist väljumist saatis ta mulle ühe kurja pilgu. Ja taaskord vallutas mind lust ja naer, kuna ta tegi seda vahetult enne bussist väljumist.
- Väljavõte Mõttetute Momentide Kroonikast
Elektrisinised tossud, neli numbrit liiga väiksed valged teksad, sini-rohe-musta-valge-roosa kirju jope, villane tutimüts ja ereoranžid gigantsed kõrvaklapid jõuluturult varastatud mütsi peal moodustavad tänapäeva teismelise.
Naeru tagasi hoida ei suutnud ma mitte. Noor(mees?) sai sellest väga hästi aru. Nii ta siis lihtsalt võttis kasutusele vaikse ohvri meetodi. Vahetult enne bussist väljumist saatis ta mulle ühe kurja pilgu. Ja taaskord vallutas mind lust ja naer, kuna ta tegi seda vahetult enne bussist väljumist.
- Väljavõte Mõttetute Momentide Kroonikast
Monday 3 January 2011
Homne saabub teades
Keegi hispaanlane koperdab arvatava türklase šampusepudeli otsa, mis ärakasutatult rahvarohkel väljakul eelviimase puhkepaiga on leidnud. Suurelt tänu rohkele alkoholisisaldusele veres, kaotab hispaanlane libedal jääl tasakaalu, sooritab siis paar ennenägematut tantsusammu ja lõpetab seejärel sama madalal, kui ärakasutatud pudel.
Need, kes veel püsti on, seisavad pilgud taevapoole pööratult, otsekui lootes, et uus aasta sajab sealt mingi hinnalise eseme näol alla. Mingi protsent rahvast karjub: VIIS... NELI... KOLM...
Ning see sama moment võis sel hetkel kesta terve igaviku. Nende järgneva kolme sekundi jooksul jõudsin vaadata otsa kõikidele oma sõpradele ja tuttavatele, kes seisid minu kõrval väljakul, pilgud taevasse suunatud, käed üksteise ümber ja silmad õnnest säramas. Jõudsin otsa vaadata ka neile, keda päriselt seal ei olnud.
Aga läbi nägemata nende inimeste õnne siirust, lootsin, et kui kell kukub, ei lange taevast alla hunnik hinnalisi esemeid, mis võiks kellegi mu ümber mõrvata.
Kesköö saabus. Ja kõik jäi alles. Täpselt sellisel kujul, nagu ta oli enne.
Midagi väikest jäi siiski minust maha sinna väljakule. Aga see asi oli tegelikult nii väike, et isegi täielikus vaikuses seda ei näe ja eredaimas valguses seda ei kuule.
Kallid ajaraiskajad! Kaunist uut aastat! Et oleks elu Teil kaunis ante mortem!
Dixi!
Need, kes veel püsti on, seisavad pilgud taevapoole pööratult, otsekui lootes, et uus aasta sajab sealt mingi hinnalise eseme näol alla. Mingi protsent rahvast karjub: VIIS... NELI... KOLM...
Ning see sama moment võis sel hetkel kesta terve igaviku. Nende järgneva kolme sekundi jooksul jõudsin vaadata otsa kõikidele oma sõpradele ja tuttavatele, kes seisid minu kõrval väljakul, pilgud taevasse suunatud, käed üksteise ümber ja silmad õnnest säramas. Jõudsin otsa vaadata ka neile, keda päriselt seal ei olnud.
Aga läbi nägemata nende inimeste õnne siirust, lootsin, et kui kell kukub, ei lange taevast alla hunnik hinnalisi esemeid, mis võiks kellegi mu ümber mõrvata.
Kesköö saabus. Ja kõik jäi alles. Täpselt sellisel kujul, nagu ta oli enne.
Midagi väikest jäi siiski minust maha sinna väljakule. Aga see asi oli tegelikult nii väike, et isegi täielikus vaikuses seda ei näe ja eredaimas valguses seda ei kuule.
Kallid ajaraiskajad! Kaunist uut aastat! Et oleks elu Teil kaunis ante mortem!
Dixi!
Subscribe to:
Posts (Atom)
