Pärast pooletunnist ropendamist ajan end värisedes voodist välja. Janukustutamise eesmärgil sisenen kööki. Sealne seinakell näitab kakskümmend minutit kolm läbi. Aina enam kinnitust saab mõte, et olen loodud magama vaid ajavahemikus kella kuuest hommikul kuni kolmeni päeval. Oleks suvi, siis selline fakt mind ei häiriks. Aga tule taevas appi! Praegu on ju talv! Ja kool. Selle viimase meenudes külastan (pärast suurt sundimist selle vähese kohusetunde poolt, mis minus alles on) e-kooli ja otsustan teha ülevaate pedagoog Kiivi õppeine hetkelisest seisust. Aga tegelikult poleks mul seda vaja olnudki, kuna mingil põhjusel aimasin, et olukord pole ka sel semestril erandlik ning traditsiooniks kujunenud seis "viis, üks, üks, üks, üks" irvitab mulle näkku, otsekui naeraks mu üle, et lootsin sealt leida midagi paremat.
Niisiis tekitab mu käsi märkmikusse mõne vaevalt arusaadava lause vajadusest konsulteerida eelnimetatud õpetajat.
Termosest kallan tassi kuuma vett, pistan teepakikese sinna sisse ning jään ainiti vaatama, kuidas teepuru muudab aeglaselt kristallselge vee koledaks kollakas-pruuniks olluseks, täpselt nagu muudab MTV noorte inimeste ajud, kui viimased koolist koju tulles televiisori käima panevad ja nimetatud telekanalilt solki jõllitama hakkavad, et näha oma lemmikut narkomaanist räpparit, kes täiesti siiralt neile väikestele hingetutele tähelepanuta jäetud lastele vannub, et kui ekraani nende vahel ei oleks, siis "laseks ta need vaesed raisad maha". Ja nokamütsiga õnnetu kummardab seda sadistlikku "meelelahutajat". Võib-olla ainult sellepärast, et ta ei saa aru sellest deformeerunud jamast, mida räppar nimetab "inglise keeleks".
Maandun tugitooli, koos sümbolistliku tassi tee ja pähklitega, mis mõlemad, vaatamata sellele, mida nende sünniprotsess mulle meenutab, on taevalikult head. Lasen Dostojevskil hakata oma ajudega mängima. Naudin Raskolnikovi väärastunud ja haiglast mõttemaailma ning olen õnnelik, et selline teos kunagi kirjutatud on.
Pärast paarikümmet lehekülge psühhoterrorit joon viimase tilga teest. Uni on viimaks ometi pärale jõudnud. Eriti raske pole arvata, mis kell on. Voodi poole astudes tunnen ennast vangistatult, üks mõte piinab.
Enne, kui silmad jõuan sulgeda langeb tuju veel mõne meetri võrra allapoole atmosfääri, kuna viimaks ometi jõuab mulle kohale, et isegi kõige muutlikuma (öö)päevaplaani järgi elades, on võimalik sattuda rutiini rusuva ning rõhuva(!) mõju alla. Muuda ükskõik, kui palju, lõpptulemus on ikka sama. Kas see just halb on, ei oska ma öelda. Ilmselt püüan teada saada, mida arvab sellest enamik inimesi, kellest lugu pean, arvutan välja kas see on nende meelest hea või mitte ning seejärel kinnitan enese jaoks risti-vastupidise seisukoha.
Seda kõike mõeldes tunnen, kuidas näole kerkib naeratus. Pärast aga avastan, et see naeratus on hoopis grimass, kuna hommik(?) on saabunud ja keegi on süütanud toas tule. See keegi on mu ema, kes on tulnud ütlema, et olen taaskord sisse maganud. Õnneks mitte liiga kaua. Seekord.
Favora tanklast üks paberimaitseline kohv ning möödub täpselt kaks ja pool tundi Raskolnikovi viimasest huvitavast mõttest, mis suutis imekombel ikka veel mul meeles püsida ja erinevaid suundi "maailma probleemide" kohta tekitada.
Kui buss peatusesse jõuab, näen, et seal istub üks MUPO töötaja. Sõidukisse sisenedes selgub, et see siiski on reisisaatja. Ega neil suurt vahet pole, lihtsalt ühel on õigused ja teisel mitte. Kohe kindlasti ei ole reisisaatjal õigust istuda, kui mina pean püsti seisma. Saates talle õela pilgu, tõuseb see püsti, võtab ühel pensionääril õlast kinni ja talutab viimase istuma, mis sellest, et vaene tädike ise selle vastu on. Nüüd ta siis istub seal, üks käru jalgevahel ja kolm Selveri kilekotti süles, lämmatades vanakest ja tühistades tema soovi järgmises peatuses väljuda.
Pärast mõtlikku teekonda nõmme mändide alla hakkan vaikselt endamisi arutlema, kuhu minna. Otsustan alluda ja pidada lõpuks maha vestlus Kiiviga, mis möödub selles mõttes edukalt, et saan teada, m i d a ta minust tahab. Kontuurkaarti tahab. Ja töölehte, Need ta ka saab, kui selleks õige aeg on.
Kuulates mõne kahtlasema tegelase juttu siin-seal kooli peal, tekib väga häiriv võõrdumise tunne. Aga sellevastu aitab alati vingumine, iba-ajamine ja mõttetuste rääkimine, mis inimest ülejäänud massiga ühte sulandab. Selle meetodi ma ka kasutusele võtan, kui selleks vajadus tekib. Ilmselt pean olema tänulik, et sellist nähtust liiga tihti ei esine.
Vaatamata kõigi aegade kõige kriitilisemale seisule koolis, on asju. Ja on plaane. On pealtnäha pööraseid ja mõtlematuid plaane, mis kõrvaltvaataja(d), kes mind ehk paremini tunneb, naerukrampidesse surema paneks, kui need talle/neile ette laoksin.
Õhus on elektrit. Pinget. Tunda on kaost ja hävingut, loomist ja uuestisündi. Ja mitte kunagi varem, pole tundnud end rohkem elusana.
- Väljavõte Mõttetute Mõtete Kogumikust vol. 1
No comments:
Post a Comment