Minu suhe kohviga algab kaugest minevikust, ehk ajas tagasi rännates võime peatuda mõni sajand enne pimedat keskaega, mil taevas oli täpselt sama hall kui täna. Ja operatsioonieelset tuimestust tehti säärase kurikat-meenutava esemega. Samal ajal, kui Püha Augustinus end kristliku mõtisklejana ajalukku kirjutas, rüüpasin mina, ehk tõepoolest üheksa aastasena, oma esimese lonksu kohvi. Isa tassist. Must, koore ja suhkruta, v ä g a kange! Sealt(jättes vahele mõningad selle-aegsed sisemonoloogid aine vajalikkuse kohta) sai alguse minu pööraselt keeruline suhe nimetatud joogiga. Nii naeruväärselt kui see ka ei kõla, olen elujooksul suutnud rikkuda mitte ainult inimsuhteid, vaid ka suhteid ohtlikumate või ohutumate meelemürkidega. Käesoleva suhte detailidest pikemalt ehk mõni teine kord.
Aga selle kõige üle panid mind mõtlema kerged närvikrambid, mis ööl vastu laupäeva mind perioodiliselt tabasid. Krampide tekkimise teisteks mõjutavateks teguriteks võisid veel kindlasti olla tõsiasi, et mingil põhjusel olin taaskord lõpetanud Markuse residentsis Mustamäel. Koos veel paljude väga huvitavate isikutega. Olulist rolli vaimse kokkukukkumise osas mängis kindlasti ka Vana Tallinna ja mõne väga halva šampuse koosmõjul tekkinud kohutavalt raske joove. Arvestades tõsiasja, et üritus oli sünnipäevapidu, juhtus ka taolistele koosviibimistele tüüpilisi momente, kuhu kuulus näiteks toost "ma mäletan kui Markus... ah ei, tegelikult ei mäleta". Pärast üleüldisele seltskonnale teatamise, et "mann maggamma", kukkusin tagatoas põrandale(kuhu õnneks oli sekund enne maandumist asetatud madrats) kõhuli.
Väga naeruväärne on, kuivõrd äärmusliuks muutuvad joobes inimese mõtted. Rääkimata asjade välja ütlemisest, inimene ka mõtleb asju, mida tal kaines olekus lihtsalt ei ole julgust mõelda. Kui mina olin mõelnud tol õhtul paar taolist mõtet, tundsin end õige madalana. Sellest madaltundest tingituna tõmbasin teki, mis tegelikult oli lina, üle pea ja häbenesin seda, et üldse olemas olin. Samas olin täielikult ja saja protsendiliselt kindel, et ärgates, kui see haletsusväärne nõrkuse emotsioon kaob, võin taaskord kasutusele võtta "külma-pilgu-meetodi", mis kujutab endast täpselt seda, mida te, kallid ajaraiskajad, arvate, et kujutab. Vähemalt oli välistatud variant, et minu krampide peamiseks põhjustajaks oli kofeiin.
Hommikul linna jõudes, lubasin endale ühe R-kioski kohvi(ei või olla) ja sigareti, mille olin taskusse unustanud. Nii halvasti kui see ka ei kõla, olen sunnitud ära märkima, et see moment bussi oodates, kaaslasteks nikotiin ja kofeiin, oli tõesti naudingut väärt. Eriti veel pärast ööd kohas, mis üheteistkümneks tunniks taandarendas mu mõttemaailma n-aasta võrra tagusesse aega.
Imetledes üle päris pika aja näha olevat päikesepaistet, meenus, mis päev on. Meenus, mis kuu on juba peaaegu poole peal ja meenus, mis aasta algas kõigest kaks nädalat tagasi.
Teatri- ja Kontserdimaja säras päikesepaiste käes tõepoolest väga kaunilt.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment