Secundum absinthe

Laual vedeleb õnnetu välimusega tulitikkuja, talle on seltsiks monitor, üksteist raamatut, kolm CD plaati, käekell ja umbes kaks kilo kaaluv patakas eesmärgita täis soditud paberit täiesti mõttetu informatsiooniga, mida hingel õnnestub mõnikord minu enda teadmata üles märkida. Tõdedes viimast fakti, muigan endamisi, tõmban mantli selga ja haaran laualt tulitikkuja. Õue astudes kahetsen, et ma ei tunnusta mütsi riietusesemena. Tagasi minna ka hästi ei taha, kuna ilmselt näitab käekell, mille lauale unustasin, kolmkümmend minutit kaheksa läbi, mis tähendab, et õigepea alustab Imbi mingisugust arusaamatut teemat, mis sisaldab tavapäraseid ja kulunud termineid nagu adenosiintrifosfaat, mRNA ja nii edasi.
Oodates ühistranspordi sõidukit, ei vea mu armas tulitikkuja mind alt, vaid täidab ustavalt oma kohust, tekitades leegi ja põhjustades tubaka hõõgumise. Peas kummitab mingi nilbe meloodiaga soul-muusika, väga erootilise kõlavärviga. Tekib küsimus, kus kurat ma olnud olen. Sellele vastuse saamiseks ei saa paraku vaadata minevikku, kuna viimane selge mälestus on tulitikkuja jõllitamine umbes veerand tundi tagasi oma toas. Enne seda ei ole midagi.
Kustutades sigareti selleks ettenähtud kohas, sisenen bussi, kus on spetsiaalselt minu jaoks jääetud kaks kohta vabaks. Mitte, et ma oleks väga paks, aga mulle lihtsalt meeldib, kui saan kõrval olevale istmele asetada oma telliseid sisaldava koti. Paraku olen ma hommikuti aeglasem kui õel pensionäär, kuna selle ajaga, mil mina läbin ühe meetri pikkust vahemaad bussiuksest vaba istekohani, jõuab sõiduki teisest otsast kohale tormata kuri arusaamatut keelt kõnelev kohutava välimusega eit, kes minust mööda trügides mind ühele neiule peaaegu sülle lükkab, seejärel vahekäigu poolsele istmele istub ja mind vihaselt edasi põrnitseb.
Vaigistades sügaval hinges protesteeriva mõrvari, liigun akna alla, lasen peal langeda vastu klaasi ja jään püsti jalu magama. Ärkan selle peale, kõlaritest kostub tüütu naisterahva hääl: järgmine peatus - hõimu. Viimasel hetkel saan õiges peatuses bussist välja. Samme ei sea ma mitte koolimaja poole, vaid poodi, mis viis minutit tagasi avati. Väljudes sealt, taskus Mihkel Välk, suundun uuesti kopse mürgitama. Selle neljaminutilise suitsetamis-sessiooni jooksul suudan neli korda imestada, kuidas suutsin m i n a ikkagi suitsetama hakata, kaks korda mõtlen, kuhu tundi ma jõudma pean, viiel korral peatub mõte tõsiasjal, et mul pole aimugi, mis päev on ja ühe korra suunan mõtted taaskord eilse õhtu peale, aga seda viimast tulutult. Sellist mälu auku pole mitte kunagi olnud. Kui just välja arvata suvine väidetav Mart Laasi maharahustamine, mille kohta minul puudub igasugune mälestus.

"Tarmo, would you be so kind and stop mumbling so we could go on with the lesson. And where is your textbook?" Kõnelejaks on pedagoog Kadri, kes on märganud minu puudulikku õppevarustust ja entusiasmi. Paraku ei suuda end häälestada õpi-võimelisele sagedusele, naeran Kadri jutu üle ja lausun talle vastuseks "wat you?". See kulunud kild muudab õpetaja silmad punaseks ja toob temas esile deemoni. Ilmselt pole tal täna huumoriks vastavat meeleolu.

Sisenedes universumisse, mis asub seespool mu koolikotti, leian sealt eest pataka noote, termose ja Hemingway.

Pärast nelja tundi koolis istumist võtan viimaks aja, et minna kohalikku burgeriputkasse ja lasta sealsel proual endale kuuekümne nelja sendi eest üks elupäästev kohv teha. See käes, algab vestlus kaasmaalasega, kes on üks nendest, kes viimased neli tundi koolis tunnis istudes minu piinu on jaganud. Jutu käigus selgub viimase kaheteist tunni jooksul toimunu. Midagi hullu ei olnud. Selgub, et minu mälukaotuses on süüdi absint, nagu alati. Seda oleks ma pidanud kohe teadma.
Jalutades minema sealt burgeriputkast, ei ole hing päris rahul. Veel häirivam on asjaolu, et mul pole õrna aimugi, miks see rahutus ikka veel eksisteerib. Selle kõrval tajun tuttavat müstilist teadmatust. Sellesse müstikasse süvenedes viib miski tume jõud mu hinge tagasi punkti A. Kuid seekord olles siin, tekib minus kahtlus, kas ma üldse olen siin kunagi varem olnud.

- Järgmine kord, kui Sul tekib soov kellegi blogi lugeda, ära tee seda. Võta parem kätte "Hüvasti, relvad". Oska end harida ja väärt kirjandust lugeda!