Click "Publish hangover"

Johann kirjutas:
"Keset tuulist ja külma sügisööd, sirutub pilkasest pimedusest välja käsi, rebib mu hingest tüki ja jätab mu pahvikslöödult mõtlema selle üle, kuhu urgu ta sellega nüüd kadus. Pikemalt järelemõeldes jõuan järeldusele, et ilmselt on see uni, astun paar sammu sinnasuunas, kus oletan laua olevat ja ütlen endale, et käe välja sirutades satub mulle kätte pits oopiumi. Nii juhtuski. Oopium mürgitas ülejäänud osa mu hingest ja järgmise asjana jõllitasin pikka aega lage, mida omaks ei tunnistanud ma mitte. Enne unest ärkamist jõudis üks härjapõlvlane veel minu kohta oma arvamust avaldada.
Juurelnud mõned minutid, jõuan järeldusele, et sellised unenäod peavad lõppema. Tehtud saab tiir või paar läbi võõra korteri, kindlaks tegemaks, et seekord pole minul ega minu sõpradel üleöö tekkinud kedagi head sõpra Gustavsoni. Õnneks on kõik tuttavad näod. Ühtegi Gustavsoni ma klaveri alt ega aknalaualt ei leia. On ainult poolikud pudelid, kõrbenud suhkruga lusikad ja minu õuduseks kolme magava inimese asemel kaks. Kes nüüd puudu on ja kus ta täpselt kaduma on läinud, saan teada alles pärast esimese sõbra virgumist. Tema väitel olevat meie kamraad ammu juba kodus ja mingil põhjusel ka terve, kuid viimasest väitest ei saa ma päris hästi aru, aga ega ma ei hakka pärima ka. Jätkem meenutamine pärastlõunaks."

Kus aeg seisma jääb

(Hoiatus! Käesolev tekst on loodud ilukirjanduslikel eesmärkidel ja ei oma seost reaalse elu tingimustega. Eesmärk ei ole solvata käesolevas tekstis mainitud ameti isikuid ega mainitud ametiga tegelevaid inimesi.)
Johann kirjutas:
"Otsa sai päev ja kaks. Möödus tund ja kolmaski veel. Unustatud said minutid ja sekundid, mis tol momendil nii kurnavad, valusad, lõbusad, head ja naljakad tundusid. Mõni üksik neist meelde jäi, kuid ülejäänud pühiti mälust kuis poleks neid iial eksisteerinudki. Nii möödus aasta ja teinegi veel. Ja igaks asjaks oli oma aeg, nagu meid hoiatatud oli. Ja kui aeg läks mööda, keerles elu ikka edasi ja edasi. Ei tahtnud ta kedagi tagasi lasta ja halb heaks teha. Ei lasknud kellelgi uuesti kogeda kadunud rõõme, ega lasknud kellelgi teha teisiti sellest, mida saatus talle ette oli määranud. Isiklikult polnud mina kunagi saatust kummardanud, mitte kunagi polnud uskunud seda vangistavat tunnet, et minust ei sõltu midagi, vaid mu lugu on kirjutatud juba ammu enne, kui ilmale tulin. Ilmselt selline naiivsus mind künka otsast alla tõigi. Nüüd tuli uuesti ronima hakata ja leida uus viis, kuidas iseendaga hakkama saada. Aga sellel, mis minuga on juhtunud, pole üldse tähtsust. Varem või hiljem on kõik muld, ja siis ei lähe enam kellelegi korda lood, mida läbikukkunud hing üritab saata kõrvadele, mis teda niikuinii enam kunagi ei kuule.
Kuid kuniks mul veel jõudu on kirjutada veel üks kritiseeriv kiri ühiskonnale, milles läbinisti pettunud olen, siis kasutaksin võimalust teatada kõigile Tallinna ühistranspordi korraldajatele, e-õppe keskkonna rajajatele, kooliharidussüsteemi loojatele, riigikaitsega tegelejatele, kollase ajakirjanduse viljelejatele ja riigikeelt mittemõistvatele isikutele, et ma ei salli neid mitte üks raas. Minu meelest teevad nad oma tööd valesti ja ametivaldkondade üleüldine suhtumine ellu tundub omavat teatavat halvustamist ühiskonna suhtes. Käitutakse vaid enese huvides ja hoolimatult kaaskodanike suhtes.
Ei saa ma öelda, et teeksin kõik nende ja paljude teiste inimeste töökohustused ise paremini, kuid väidan, et oma kohustusi võiks täita hoolivamalt teiste vastu. Samas kõnelen sellest kõigest ju ainult mina, läbikikkunud kirjanik, kelle arvamust keegi pole isegi küsinud. Kõige tipuks on maailma kõige kohutavamad just minusugused, need inimesed, kes teiste suhtes ainult kriitikat avaldavad kuna nende endi elud on koost langenud. Need kibestunud alkohoolikutest kriitikakirjanikud.
Tagasi vaadates, hakkab ainult valus. Asju, mis õigesti minemise asemel mind alkoholismini kallutasid, on liiga palju. Samas ei tohiks viriseda, minu võimalused olid ja neid ma õigesti ei kasutanud. Nüüd olengi peagi tühjus, hing kadunud igavikku. Kui oleks mul veel viimane soov, oleks see olla kohas, kus aeg seisma jääb. Kus üheks hetkeks pole surma, pole valu ja pole kahetsust.
Nii lahkun mina siit ilmast. Mõeldes paar hetke selle üle, et kas paluda Sinul, kallil lugejal, mind mäletada, et ka mina olen kord elanud, armastanud ja naernud. Kuid selle palve jätan siiski soovimata, sest enam ühtki hinge ei soovi ma mõjutada või kurnata oma tahtmistega. Minu aeg on minna, ja loodetavast lahkun sinna, kuhu jõuda on minu viimane soov. Kohta, kus aeg seisma jääb."

Mööda pikka punast joont

Johann kirjutas:
"Keset vihmast õhtut ma seisin ja vaatasin, kuidas puudelt vihmapiisad langesid ja tänavalaternate valgel särama lõid. Siis juba selgest taevast paistsid üksikud tähed ja meenutasid möödunud suveõhtuid. Iga tuulepuhanguga langes kaskedelt kollaseid lehti ja mõni neist jäi püsima ka mu õlale, otsekui lootes, et leiab sealt endale uue kodu.
Seda vihmast sügisõhtut vaadates meenusid õhtused jalutuskäigud tänavatel, keskpäevased eined, rongi ootamised, päikesepaistelised kevadpäevad ja lume langemine talvel. Kõik need asjad tuletasid hetkeks meelde, et kunagi tundus iga väiksemgi asi ilus ja hea, sest vähemalt korra elu, pole olnud ma täiesti üksi.
Seda mõeldes süütasin viimase sigareti. See pidi olema viimane. Suitsetamise mahajätmine oli viimane asi, mis mul veel olemas oli. Viimane asi, mida ma veel ei saanud läbi kukkuda, viimane asi, mis lõpule viia.
Keerleb ja keerleb elu, liikudes edasi mööda pikka punast joont, mööda rada, millelt väga lihtne on maha kukkuda. Liigub ja liigub mõte, katkematult ja peatamatult, üritades lõppude lõpuks teostuda. Loodab inimene, et järgmine päev möödub valudeta, sujuvalt ja peatamatult. Katkemata, nagu mõte, mööda pikka punast joont. "

Kus algab hommik

Taaskord, välguna selgest taevast, lööb taevas punaseks. Eredamalt, kui kunagi varem. Kõik, mis elus oli, tuhastub paari hetkega ja kadunud hing jääb süte keskele imestunult seisma. "Mis ma jälle valesti tegin?!" Vihma hakkab langema ja ka see on punane. Asja positiivne külg on see, et vihm on lihtsalt punane, mitte ei saja taevast alla mõndade õnnetute hingede, veri. Jah, see on asja positiivne külg. Negatiivseid külgi on aga paraku piisavalt palju, et see üks kena fakt nende alla varju jääb. Nii ei jäägi muud üle, kui kükitada selle jama sees, mille eksinud hing enesele keeranud on ja lihtsalt paremat aega oodata. Siinkohal pole abikätt oodata, kuna hoiatati ju teda ette, et elu on karm. Tegelane aga, pimestatuna oma lootustest ja unistustest, otsustas mingil põhjusel seda hoiatust väga südamesse võtta, samamoodi nagu ta oli teinud kõigi muude eluks "õpetlike" sõnadega. Paraku pole osad inimesed lihtsalt piisavalt intelligentsed, et enese eest otsustada ja nii lasevad nad taolistel sõnadel end juhtuida. Huvitav, kas talle ei tulnud kordagi pähe mõte, et olend, kellele elu on kingitud, võib seda oma tahtmise järgi seada? Jäägem selle üle juurdlema kuuekümne viienda sigareti ja viienda tassi kohvi kõrvale. Kas see mitte ei kõla geniaalselt?
Samas oli lootusetult omadega plindris oleva tegelase tuju tol päeval nii halb, et ta ignoreeris igasugust võimalikku pääseteed sellest kohutavast kohast, kuhu ta sattunud oli. Oleks ju võinud veidikenegi väljapääsu otsida. Aga ilmselt on ta nüüd sellest tugevam isik. Tuleb ka andestada inimesele masendus, kui ta just kõigest kallist ilma on jäänud.
Vihm jäi juba üle ja taevas pole enam punane. Nüüd on ülal näha tumedat hommikust taevast. Täpselt nagu oli enne. Ja mõne hetke pärast tõuseb päike. Täpselt nagu oli enne. Ja kes teab, ehk oli kadunud hing tõesti leidnud väljapääsu... Juurelgem selle üle, sest mõni minut on ju veel hommikuni aega.

Sügisel... (Hoiatus! Järgnev tekst on vaba igasugusest intelligentsest jutust! Säästmaks närve, jätke käesolev postitus lugemata. Teid on hoiatatud)

...langevad lehed ja paraku koos nendega, tänu väsitavale gümnaasiumi haridussüsteemile, ka tuju. Taaskord, nagu möödunud aastal, tuleks viisakusest enese tervise vastu külastada arsti, mis sellest, et vastuseks kaebustele üleüldise kurnatuse üle ja töövõime puudumise üle, saan jällegi arsti monoloogi mingisugusel ebamäärasel teemal nagu seda on uneaeg, ja lisaks veel, enne kabinetist väljumist ühe õnnetu paberilipiku selgitusega "magneesium 350 mg".
Tegelikult ei maksa liialt viriseda just taoliste asjade üle nagu on eelnevalt käsitletu. Ja ei maksa ka viriseda, kui gümnaasiumi õppekava näeb ette, et õpilane peab ilmuma vene keele tundidesse. Üleüldse, ei maksa viriseda. Ometi teevad seda kõik. Mina ja Sina ja tema ja tema ja tema ja...
Blogi kirjutamine on ikka üks ilge bull****. Head ööd!