Kus aeg seisma jääb

(Hoiatus! Käesolev tekst on loodud ilukirjanduslikel eesmärkidel ja ei oma seost reaalse elu tingimustega. Eesmärk ei ole solvata käesolevas tekstis mainitud ameti isikuid ega mainitud ametiga tegelevaid inimesi.)
Johann kirjutas:
"Otsa sai päev ja kaks. Möödus tund ja kolmaski veel. Unustatud said minutid ja sekundid, mis tol momendil nii kurnavad, valusad, lõbusad, head ja naljakad tundusid. Mõni üksik neist meelde jäi, kuid ülejäänud pühiti mälust kuis poleks neid iial eksisteerinudki. Nii möödus aasta ja teinegi veel. Ja igaks asjaks oli oma aeg, nagu meid hoiatatud oli. Ja kui aeg läks mööda, keerles elu ikka edasi ja edasi. Ei tahtnud ta kedagi tagasi lasta ja halb heaks teha. Ei lasknud kellelgi uuesti kogeda kadunud rõõme, ega lasknud kellelgi teha teisiti sellest, mida saatus talle ette oli määranud. Isiklikult polnud mina kunagi saatust kummardanud, mitte kunagi polnud uskunud seda vangistavat tunnet, et minust ei sõltu midagi, vaid mu lugu on kirjutatud juba ammu enne, kui ilmale tulin. Ilmselt selline naiivsus mind künka otsast alla tõigi. Nüüd tuli uuesti ronima hakata ja leida uus viis, kuidas iseendaga hakkama saada. Aga sellel, mis minuga on juhtunud, pole üldse tähtsust. Varem või hiljem on kõik muld, ja siis ei lähe enam kellelegi korda lood, mida läbikukkunud hing üritab saata kõrvadele, mis teda niikuinii enam kunagi ei kuule.
Kuid kuniks mul veel jõudu on kirjutada veel üks kritiseeriv kiri ühiskonnale, milles läbinisti pettunud olen, siis kasutaksin võimalust teatada kõigile Tallinna ühistranspordi korraldajatele, e-õppe keskkonna rajajatele, kooliharidussüsteemi loojatele, riigikaitsega tegelejatele, kollase ajakirjanduse viljelejatele ja riigikeelt mittemõistvatele isikutele, et ma ei salli neid mitte üks raas. Minu meelest teevad nad oma tööd valesti ja ametivaldkondade üleüldine suhtumine ellu tundub omavat teatavat halvustamist ühiskonna suhtes. Käitutakse vaid enese huvides ja hoolimatult kaaskodanike suhtes.
Ei saa ma öelda, et teeksin kõik nende ja paljude teiste inimeste töökohustused ise paremini, kuid väidan, et oma kohustusi võiks täita hoolivamalt teiste vastu. Samas kõnelen sellest kõigest ju ainult mina, läbikikkunud kirjanik, kelle arvamust keegi pole isegi küsinud. Kõige tipuks on maailma kõige kohutavamad just minusugused, need inimesed, kes teiste suhtes ainult kriitikat avaldavad kuna nende endi elud on koost langenud. Need kibestunud alkohoolikutest kriitikakirjanikud.
Tagasi vaadates, hakkab ainult valus. Asju, mis õigesti minemise asemel mind alkoholismini kallutasid, on liiga palju. Samas ei tohiks viriseda, minu võimalused olid ja neid ma õigesti ei kasutanud. Nüüd olengi peagi tühjus, hing kadunud igavikku. Kui oleks mul veel viimane soov, oleks see olla kohas, kus aeg seisma jääb. Kus üheks hetkeks pole surma, pole valu ja pole kahetsust.
Nii lahkun mina siit ilmast. Mõeldes paar hetke selle üle, et kas paluda Sinul, kallil lugejal, mind mäletada, et ka mina olen kord elanud, armastanud ja naernud. Kuid selle palve jätan siiski soovimata, sest enam ühtki hinge ei soovi ma mõjutada või kurnata oma tahtmistega. Minu aeg on minna, ja loodetavast lahkun sinna, kuhu jõuda on minu viimane soov. Kohta, kus aeg seisma jääb."