Johann kirjutas:
"Keset vihmast õhtut ma seisin ja vaatasin, kuidas puudelt vihmapiisad langesid ja tänavalaternate valgel särama lõid. Siis juba selgest taevast paistsid üksikud tähed ja meenutasid möödunud suveõhtuid. Iga tuulepuhanguga langes kaskedelt kollaseid lehti ja mõni neist jäi püsima ka mu õlale, otsekui lootes, et leiab sealt endale uue kodu.
Seda vihmast sügisõhtut vaadates meenusid õhtused jalutuskäigud tänavatel, keskpäevased eined, rongi ootamised, päikesepaistelised kevadpäevad ja lume langemine talvel. Kõik need asjad tuletasid hetkeks meelde, et kunagi tundus iga väiksemgi asi ilus ja hea, sest vähemalt korra elu, pole olnud ma täiesti üksi.
Seda mõeldes süütasin viimase sigareti. See pidi olema viimane. Suitsetamise mahajätmine oli viimane asi, mis mul veel olemas oli. Viimane asi, mida ma veel ei saanud läbi kukkuda, viimane asi, mis lõpule viia.
Keerleb ja keerleb elu, liikudes edasi mööda pikka punast joont, mööda rada, millelt väga lihtne on maha kukkuda. Liigub ja liigub mõte, katkematult ja peatamatult, üritades lõppude lõpuks teostuda. Loodab inimene, et järgmine päev möödub valudeta, sujuvalt ja peatamatult. Katkemata, nagu mõte, mööda pikka punast joont. "
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
oeh..
ReplyDeleteküll Sa kirjutad hästi. teeb rõõmsaks. ja mulle meeldib see, kuidas Sa ei kirjuta kunagi otse endast või enda päevast, vaid jutustad oma elust ja mõtetest, justkui oleks need kellegi teise omad. Kui ma õigesti olen aru saanud muidugi.
See on ilus :)
Aitäh Liisu. Rõõm on kuulda, et see mingil imekombel rõõmsaks teeb:). Aga jah, selle mitte endast otse kirjutamisega on siiski kuidas kunagi ;)
ReplyDelete