Taaskord, välguna selgest taevast, lööb taevas punaseks. Eredamalt, kui kunagi varem. Kõik, mis elus oli, tuhastub paari hetkega ja kadunud hing jääb süte keskele imestunult seisma. "Mis ma jälle valesti tegin?!" Vihma hakkab langema ja ka see on punane. Asja positiivne külg on see, et vihm on lihtsalt punane, mitte ei saja taevast alla mõndade õnnetute hingede, veri. Jah, see on asja positiivne külg. Negatiivseid külgi on aga paraku piisavalt palju, et see üks kena fakt nende alla varju jääb. Nii ei jäägi muud üle, kui kükitada selle jama sees, mille eksinud hing enesele keeranud on ja lihtsalt paremat aega oodata. Siinkohal pole abikätt oodata, kuna hoiatati ju teda ette, et elu on karm. Tegelane aga, pimestatuna oma lootustest ja unistustest, otsustas mingil põhjusel seda hoiatust väga südamesse võtta, samamoodi nagu ta oli teinud kõigi muude eluks "õpetlike" sõnadega. Paraku pole osad inimesed lihtsalt piisavalt intelligentsed, et enese eest otsustada ja nii lasevad nad taolistel sõnadel end juhtuida. Huvitav, kas talle ei tulnud kordagi pähe mõte, et olend, kellele elu on kingitud, võib seda oma tahtmise järgi seada? Jäägem selle üle juurdlema kuuekümne viienda sigareti ja viienda tassi kohvi kõrvale. Kas see mitte ei kõla geniaalselt?
Samas oli lootusetult omadega plindris oleva tegelase tuju tol päeval nii halb, et ta ignoreeris igasugust võimalikku pääseteed sellest kohutavast kohast, kuhu ta sattunud oli. Oleks ju võinud veidikenegi väljapääsu otsida. Aga ilmselt on ta nüüd sellest tugevam isik. Tuleb ka andestada inimesele masendus, kui ta just kõigest kallist ilma on jäänud.
Vihm jäi juba üle ja taevas pole enam punane. Nüüd on ülal näha tumedat hommikust taevast. Täpselt nagu oli enne. Ja mõne hetke pärast tõuseb päike. Täpselt nagu oli enne. Ja kes teab, ehk oli kadunud hing tõesti leidnud väljapääsu... Juurelgem selle üle, sest mõni minut on ju veel hommikuni aega.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment