Johann kirjutas:
"Keset tuulist ja külma sügisööd, sirutub pilkasest pimedusest välja käsi, rebib mu hingest tüki ja jätab mu pahvikslöödult mõtlema selle üle, kuhu urgu ta sellega nüüd kadus. Pikemalt järelemõeldes jõuan järeldusele, et ilmselt on see uni, astun paar sammu sinnasuunas, kus oletan laua olevat ja ütlen endale, et käe välja sirutades satub mulle kätte pits oopiumi. Nii juhtuski. Oopium mürgitas ülejäänud osa mu hingest ja järgmise asjana jõllitasin pikka aega lage, mida omaks ei tunnistanud ma mitte. Enne unest ärkamist jõudis üks härjapõlvlane veel minu kohta oma arvamust avaldada.
Juurelnud mõned minutid, jõuan järeldusele, et sellised unenäod peavad lõppema. Tehtud saab tiir või paar läbi võõra korteri, kindlaks tegemaks, et seekord pole minul ega minu sõpradel üleöö tekkinud kedagi head sõpra Gustavsoni. Õnneks on kõik tuttavad näod. Ühtegi Gustavsoni ma klaveri alt ega aknalaualt ei leia. On ainult poolikud pudelid, kõrbenud suhkruga lusikad ja minu õuduseks kolme magava inimese asemel kaks. Kes nüüd puudu on ja kus ta täpselt kaduma on läinud, saan teada alles pärast esimese sõbra virgumist. Tema väitel olevat meie kamraad ammu juba kodus ja mingil põhjusel ka terve, kuid viimasest väitest ei saa ma päris hästi aru, aga ega ma ei hakka pärima ka. Jätkem meenutamine pärastlõunaks."
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment