Siin linnas on müstikat talvistel öödel

Novembrilumega kaetud linna punaste katuste ja raagus puude all sünnib midagi värsket, midagi uut. Nii kaugele, kui silm näha võib, on taevas ülal hall ja sellest lõputust pilvkattes langeb aeglaselt juurde lund. Üks haaval langevad nad alla taevast, jäädes püsima mõne üksiku keha õlale, kes veel nii hilja leiab endas soovi väljas olla.
Kui ka tema leiab lõpuks tee sinna, kuhu hing minna ihkab, jääb tänav inimtühjaks. Laternate valguses löövad lumehelbed särama. Kes neid laternaid süütab?
Võõras on rahu, mis ümberringi end sisse on seadnud. Võõras on hing, mis kehasse naasnud on, võõras on mõistus, mis koju on jõudnud. Aga et harjuda, on vaja rohkem kui ühte eluaega veedetud sellisena, veedetud üheskoos meelerahuga.
Ja lõputult hallist taevast langeb lund. Nad langevad ükshaaval, jäädes püsima mu õlale, mis aknast välja ulatub. Nagu väike laps istun pimedas toas aknal, vaadates seda linna, mis lumega aina enam kattub. Seal väljas pole pime. Pole enam kunagi pime. Nagu vana ja väsinud hing istun seal aknal ja suitsetan, lastes muusikal, mis vaikselt teisest toa otsast kostub, end hästi tundma panna.
Hallist taevast langeb lund. Ikka veel.
Kusagil nende lumega kaetud katuste ja raagus puude all on peidus see, mis selle maa särama paneb. Ja isegi kui seda õigel ajal ei märka, on ta täpselt nagu lumi, mis langeb lõputult hallist taevast. Langeb ja langeb, et uuesti langeda.

Realissimo...

Hing taaskord ära eksinud kuhugi illusioonilise ja realistliku universumi piirimaile. Soov avastada maailma ja seda nautida täiel rinnal tirivad hinge illusioonide võluderohkesse ja kõikvõimalikku maailma, ning läbi kõige selle on näha kujuteldava ideaalsuse kinnitumist reaalsuseks. Mida kolossaalsemad on unelmad, seda tõesesemad nad tunduvad ja võib-olla isegi on.
Kuid tumedus, millele isegi oma füüsiline kuju on antud, hoiab vaimu reeglitega piiratud realistlikus hallis maailmas, kus pole ainsatki põhjust tunda rõõmu hingamisest, südame tuksumisest.
Vahel harva on mõistusel aega hingele öelda, et mõtet on püüelda, mõtet on minna sinna, kus on soov ja tahe, mõtet on teha reaalsuseks ideaalsed illusioonid ja unistused. Aga enamuse aja veedab mõistus võideldes iseendaga materiaalse elu kihi küsimuste üle. Vaevalt hakkama saades antud kohustustega ja harivate detailidega, kipub ta unustama kus ta päriselt on. Kas tõeks pidada seda, mis toimub keha ärkvel oleku ajal, või seda, mida näeb ta unenäos. Kaotanud on ta täielukult tunnetuse reaalse elu ja unenägude vahel. Pilte loob sinna, kus need olema ei peaks. Sõnu kuuleb otse täielikust tühjusest. Eksinud.
Kui hing ja mõistus tegelevad mõlemad oma asjadega, lamab keha mahajäetult öö läbi põrandal. Tühjalt. Tühjalt kõnnib tänavatel, tühjalt istub koolis. Tühjalt mängib muusikat, tühjalt räägib sõpradega. Tühjalt naeratab. Tundes mitte midagi muud peale tühjuse.
Kuu taevas on roheline, kui alkohol tühjas ja valitsejateta kehas omavolitseb. Ning sel kuupaistelisel ööl üritab see tühi kest meeleheitlikult saata sõnumit hingele, et läheduses on keegi. Kelle pärast kasvõi natuke aega kohal olla. Aga kui hing lõpuks saabub, on ilmselt liiga hilja. . .

Romantissimo!

Toetudes küljega vastu trepikoja seina, silmad suletud, tunnen lõpuks, kuiväga mantel tegelikult sigaretisuitsust on läbi imbunud. Seda süvendab tõsiasi, et väljas vihma on sadanud ja mantel läbi on vettinud. Kui silmad avada, kaob keskendumine haistmismeelele ja tähelepanu keskpunktiks saab otse ees eksisteeriv uks ja selle ees pesitsev teine märg ja haisev mantel. Viimane on lõpuks avastanud eneses võime avada see meie ees eksisteeriv uks. Vinguva krigina saatel, otsekui tahaks uks meid noomida selle eest, et me ta kell kolm hommikul olime sundinud ametikohuseid täitma, varjab uks täielikult avanedes kahvatu valguse allika, mis seniajani oli trepikotta õrna kollakat valgust tekitanud.
Korter on säilitanud oma esialgse kuju, juurde pole tekkinud mitte ühtegi tuba ja sinna pole kodu otsima tulnud ei ainsatki kaamelit. Ja fakt, et ülejäänud inimesed on täpselt seal samas kohas, kuhu nad jäetud sai, kinnitab seda, et tegemist on siiski ärkvel olekuga. Platseerume oma vanadele kohtadele köögi laua taga ja jätkub arutelu kõige selle üle, mis elus on oluline. Ja ebaoluline. Sellised vestlused tekitavad tunde, et olen siiski inimene. Mingisugused printsiibid on siiski paigas ja osade eluvaldkondade osas on isegi olemas täiesti enda seisukoht.
Sama ei saa aga paraku öelda tegelase kohta, keda mõned päevad tagasi ühistranspordi sõidukis tähele sai pandud. Pärast kahekümnendat koputust minu istme seljatoele, otsustasin, et ignoreerimisest abi ei ole, ning pöördusin vaatama, kes mind ja minu kaasreisijat tülitab. Bussi eelviimases pingis istus blond pikajuukseline mees, teravate näojoonte ja laiade õlgadega. Tema pilk oli klaasistunud ja naeratus viltune. Käes hoidis ta sinist kurikat, millega ta minu istet tagunud oli, et kindlaks teha, et ma teda ikka märkan. Pärast pikka jõllitust teatas ta, et tema on Kurikamõrvar ja käskis mul tema näo väga hästi meelde jätta. Pärast suu lahti tegemist kadus mehe karm olemus ja tugeva alkoholi lõhna alt oli tunda kergelt tõpralikku ülbuse hõngu, mis ei teinud mehest kedagi, keda peaks kartma, vaid hoopis andis mõista, et tegemist on tüüpilise alkoholilembelise tegelasega, kes selleks, et enda kõrval seisvale naerust vappuvale ja samuti purupurjus olevale naisele teiste reisijate tülitamisega muljet avaldada üritab.
Siiski oli edasipidi ignoreerimisest abi, tüüp sattus hoogu üritades naisterahvale rääkida kuiväga ta oma ülemust ei salli ning unustas minu ja minu kaasreisija tülitamise sootuks.
Paraku panevad sellised situatsioonid mind väga sügavalt elu üle järele mõtlema. Kaaluma hoolega põhjuseid, miks neljakümne protsendist metsikutes kogustes kõrist alla kallata. On ju meid hoiatatud, et alkoholisõltuvus on kerge tulema. Kunagi tulevikus on sellise koormaga väga piinlik elada. Taluda on vaja kõigi inimeste halvaks panevaid pilke ja jutte, mida nurga taga räägitakse. Ilmselt aitab sellele kaasa tõsiasi, et elame riigis, kus info levib nagu katk. Võib-olla on see ka põhjus, miks sel õhtul seal köögilaua taga kainena istusin.
Kui laua taga istuva seltskonnaga on läbi võetud enamus arutamist väärt teemasid, tuleb üles märkida, et hommiku saabumisega on laua taha magama jäänud tervelt üks neljandik vestluskaaslastest. Teha tuleb järeldused. Sellest järeldan, et aeg on saabunud minna koju.
Lootuses, et esimesed bussid juba liiguvad, astun korterist välja, jätan hüvasti tubli ukse ja tuima valgustiga ja astun läbi trepikoja õue.
Hommik. Varajane. Enam pole pime aga veel pole ka valge. Tähed on Kuu taevasse üksinda jätnud. Aga ta on seal üleval üksinda ka väga ilus.
Ühe pilgu veel heitsin hommikusse, enne, kui ümber pöörasin, et minna kodu poole, kus pillikastis nukrutseb üksik jõhv.

Good Morning Vietnam

I require no sleep!

Click "Publish hangover"

Johann kirjutas:
"Keset tuulist ja külma sügisööd, sirutub pilkasest pimedusest välja käsi, rebib mu hingest tüki ja jätab mu pahvikslöödult mõtlema selle üle, kuhu urgu ta sellega nüüd kadus. Pikemalt järelemõeldes jõuan järeldusele, et ilmselt on see uni, astun paar sammu sinnasuunas, kus oletan laua olevat ja ütlen endale, et käe välja sirutades satub mulle kätte pits oopiumi. Nii juhtuski. Oopium mürgitas ülejäänud osa mu hingest ja järgmise asjana jõllitasin pikka aega lage, mida omaks ei tunnistanud ma mitte. Enne unest ärkamist jõudis üks härjapõlvlane veel minu kohta oma arvamust avaldada.
Juurelnud mõned minutid, jõuan järeldusele, et sellised unenäod peavad lõppema. Tehtud saab tiir või paar läbi võõra korteri, kindlaks tegemaks, et seekord pole minul ega minu sõpradel üleöö tekkinud kedagi head sõpra Gustavsoni. Õnneks on kõik tuttavad näod. Ühtegi Gustavsoni ma klaveri alt ega aknalaualt ei leia. On ainult poolikud pudelid, kõrbenud suhkruga lusikad ja minu õuduseks kolme magava inimese asemel kaks. Kes nüüd puudu on ja kus ta täpselt kaduma on läinud, saan teada alles pärast esimese sõbra virgumist. Tema väitel olevat meie kamraad ammu juba kodus ja mingil põhjusel ka terve, kuid viimasest väitest ei saa ma päris hästi aru, aga ega ma ei hakka pärima ka. Jätkem meenutamine pärastlõunaks."

Kus aeg seisma jääb

(Hoiatus! Käesolev tekst on loodud ilukirjanduslikel eesmärkidel ja ei oma seost reaalse elu tingimustega. Eesmärk ei ole solvata käesolevas tekstis mainitud ameti isikuid ega mainitud ametiga tegelevaid inimesi.)
Johann kirjutas:
"Otsa sai päev ja kaks. Möödus tund ja kolmaski veel. Unustatud said minutid ja sekundid, mis tol momendil nii kurnavad, valusad, lõbusad, head ja naljakad tundusid. Mõni üksik neist meelde jäi, kuid ülejäänud pühiti mälust kuis poleks neid iial eksisteerinudki. Nii möödus aasta ja teinegi veel. Ja igaks asjaks oli oma aeg, nagu meid hoiatatud oli. Ja kui aeg läks mööda, keerles elu ikka edasi ja edasi. Ei tahtnud ta kedagi tagasi lasta ja halb heaks teha. Ei lasknud kellelgi uuesti kogeda kadunud rõõme, ega lasknud kellelgi teha teisiti sellest, mida saatus talle ette oli määranud. Isiklikult polnud mina kunagi saatust kummardanud, mitte kunagi polnud uskunud seda vangistavat tunnet, et minust ei sõltu midagi, vaid mu lugu on kirjutatud juba ammu enne, kui ilmale tulin. Ilmselt selline naiivsus mind künka otsast alla tõigi. Nüüd tuli uuesti ronima hakata ja leida uus viis, kuidas iseendaga hakkama saada. Aga sellel, mis minuga on juhtunud, pole üldse tähtsust. Varem või hiljem on kõik muld, ja siis ei lähe enam kellelegi korda lood, mida läbikukkunud hing üritab saata kõrvadele, mis teda niikuinii enam kunagi ei kuule.
Kuid kuniks mul veel jõudu on kirjutada veel üks kritiseeriv kiri ühiskonnale, milles läbinisti pettunud olen, siis kasutaksin võimalust teatada kõigile Tallinna ühistranspordi korraldajatele, e-õppe keskkonna rajajatele, kooliharidussüsteemi loojatele, riigikaitsega tegelejatele, kollase ajakirjanduse viljelejatele ja riigikeelt mittemõistvatele isikutele, et ma ei salli neid mitte üks raas. Minu meelest teevad nad oma tööd valesti ja ametivaldkondade üleüldine suhtumine ellu tundub omavat teatavat halvustamist ühiskonna suhtes. Käitutakse vaid enese huvides ja hoolimatult kaaskodanike suhtes.
Ei saa ma öelda, et teeksin kõik nende ja paljude teiste inimeste töökohustused ise paremini, kuid väidan, et oma kohustusi võiks täita hoolivamalt teiste vastu. Samas kõnelen sellest kõigest ju ainult mina, läbikikkunud kirjanik, kelle arvamust keegi pole isegi küsinud. Kõige tipuks on maailma kõige kohutavamad just minusugused, need inimesed, kes teiste suhtes ainult kriitikat avaldavad kuna nende endi elud on koost langenud. Need kibestunud alkohoolikutest kriitikakirjanikud.
Tagasi vaadates, hakkab ainult valus. Asju, mis õigesti minemise asemel mind alkoholismini kallutasid, on liiga palju. Samas ei tohiks viriseda, minu võimalused olid ja neid ma õigesti ei kasutanud. Nüüd olengi peagi tühjus, hing kadunud igavikku. Kui oleks mul veel viimane soov, oleks see olla kohas, kus aeg seisma jääb. Kus üheks hetkeks pole surma, pole valu ja pole kahetsust.
Nii lahkun mina siit ilmast. Mõeldes paar hetke selle üle, et kas paluda Sinul, kallil lugejal, mind mäletada, et ka mina olen kord elanud, armastanud ja naernud. Kuid selle palve jätan siiski soovimata, sest enam ühtki hinge ei soovi ma mõjutada või kurnata oma tahtmistega. Minu aeg on minna, ja loodetavast lahkun sinna, kuhu jõuda on minu viimane soov. Kohta, kus aeg seisma jääb."

Mööda pikka punast joont

Johann kirjutas:
"Keset vihmast õhtut ma seisin ja vaatasin, kuidas puudelt vihmapiisad langesid ja tänavalaternate valgel särama lõid. Siis juba selgest taevast paistsid üksikud tähed ja meenutasid möödunud suveõhtuid. Iga tuulepuhanguga langes kaskedelt kollaseid lehti ja mõni neist jäi püsima ka mu õlale, otsekui lootes, et leiab sealt endale uue kodu.
Seda vihmast sügisõhtut vaadates meenusid õhtused jalutuskäigud tänavatel, keskpäevased eined, rongi ootamised, päikesepaistelised kevadpäevad ja lume langemine talvel. Kõik need asjad tuletasid hetkeks meelde, et kunagi tundus iga väiksemgi asi ilus ja hea, sest vähemalt korra elu, pole olnud ma täiesti üksi.
Seda mõeldes süütasin viimase sigareti. See pidi olema viimane. Suitsetamise mahajätmine oli viimane asi, mis mul veel olemas oli. Viimane asi, mida ma veel ei saanud läbi kukkuda, viimane asi, mis lõpule viia.
Keerleb ja keerleb elu, liikudes edasi mööda pikka punast joont, mööda rada, millelt väga lihtne on maha kukkuda. Liigub ja liigub mõte, katkematult ja peatamatult, üritades lõppude lõpuks teostuda. Loodab inimene, et järgmine päev möödub valudeta, sujuvalt ja peatamatult. Katkemata, nagu mõte, mööda pikka punast joont. "

Kus algab hommik

Taaskord, välguna selgest taevast, lööb taevas punaseks. Eredamalt, kui kunagi varem. Kõik, mis elus oli, tuhastub paari hetkega ja kadunud hing jääb süte keskele imestunult seisma. "Mis ma jälle valesti tegin?!" Vihma hakkab langema ja ka see on punane. Asja positiivne külg on see, et vihm on lihtsalt punane, mitte ei saja taevast alla mõndade õnnetute hingede, veri. Jah, see on asja positiivne külg. Negatiivseid külgi on aga paraku piisavalt palju, et see üks kena fakt nende alla varju jääb. Nii ei jäägi muud üle, kui kükitada selle jama sees, mille eksinud hing enesele keeranud on ja lihtsalt paremat aega oodata. Siinkohal pole abikätt oodata, kuna hoiatati ju teda ette, et elu on karm. Tegelane aga, pimestatuna oma lootustest ja unistustest, otsustas mingil põhjusel seda hoiatust väga südamesse võtta, samamoodi nagu ta oli teinud kõigi muude eluks "õpetlike" sõnadega. Paraku pole osad inimesed lihtsalt piisavalt intelligentsed, et enese eest otsustada ja nii lasevad nad taolistel sõnadel end juhtuida. Huvitav, kas talle ei tulnud kordagi pähe mõte, et olend, kellele elu on kingitud, võib seda oma tahtmise järgi seada? Jäägem selle üle juurdlema kuuekümne viienda sigareti ja viienda tassi kohvi kõrvale. Kas see mitte ei kõla geniaalselt?
Samas oli lootusetult omadega plindris oleva tegelase tuju tol päeval nii halb, et ta ignoreeris igasugust võimalikku pääseteed sellest kohutavast kohast, kuhu ta sattunud oli. Oleks ju võinud veidikenegi väljapääsu otsida. Aga ilmselt on ta nüüd sellest tugevam isik. Tuleb ka andestada inimesele masendus, kui ta just kõigest kallist ilma on jäänud.
Vihm jäi juba üle ja taevas pole enam punane. Nüüd on ülal näha tumedat hommikust taevast. Täpselt nagu oli enne. Ja mõne hetke pärast tõuseb päike. Täpselt nagu oli enne. Ja kes teab, ehk oli kadunud hing tõesti leidnud väljapääsu... Juurelgem selle üle, sest mõni minut on ju veel hommikuni aega.

Sügisel... (Hoiatus! Järgnev tekst on vaba igasugusest intelligentsest jutust! Säästmaks närve, jätke käesolev postitus lugemata. Teid on hoiatatud)

...langevad lehed ja paraku koos nendega, tänu väsitavale gümnaasiumi haridussüsteemile, ka tuju. Taaskord, nagu möödunud aastal, tuleks viisakusest enese tervise vastu külastada arsti, mis sellest, et vastuseks kaebustele üleüldise kurnatuse üle ja töövõime puudumise üle, saan jällegi arsti monoloogi mingisugusel ebamäärasel teemal nagu seda on uneaeg, ja lisaks veel, enne kabinetist väljumist ühe õnnetu paberilipiku selgitusega "magneesium 350 mg".
Tegelikult ei maksa liialt viriseda just taoliste asjade üle nagu on eelnevalt käsitletu. Ja ei maksa ka viriseda, kui gümnaasiumi õppekava näeb ette, et õpilane peab ilmuma vene keele tundidesse. Üleüldse, ei maksa viriseda. Ometi teevad seda kõik. Mina ja Sina ja tema ja tema ja tema ja...
Blogi kirjutamine on ikka üks ilge bull****. Head ööd!

Aeg kauge siis oli

Johann kirjutas:
"Hämmastav oli see, et jõllitasin seda tüüpi järjest umbes pool tundi, mis on orienteeruv teekond Kivimäelt südalinna. Kogu selle aja see tüüp lihtsalt rääkis ja rääkis, ja vait ei jäänud. Sain sekka öelda mõne hädise fraasi nagu "eks ta nii ole" ja "eks nad kõik ole sellised" või "eks siis paistab mis sellest saab". Kõige hullem asja juures oli see, et ma ei jõudnud ühte lauset enne äragi seedida, kui järgmine tema suust järsku teemast kõrvalepõikena teatud ametnikku ründas. See oli minu jaoks murdumispunkt, kuna juba kilomeetrite kauguselt oli tunda poliitilise teema algust. See peale tõusin püsti, üritades mitte tegelasele otsa komistada. "Ma lähen maha". Ja nii astusingi bussist välja. Sooja suveõhtusse, mis tegelikult oli juba öö.
Mõtlesin veel mõne minuti tegelase peale, kelle juttu olin bussis kuulanud ja kelle näo olin juba unustanud. Ei tea, kas viimane minu nägu mäletab. Aga miks ta peaks? Tegelikult rääkis ta ju ainult iseendaga...
Järgnes tüüpiline kodu poole kõndimine, läbi poolpimeda tänava. Punase valgustuse all, mis ilmselt oli toidupoe silt, sai süüdatud sigaret, mis oli, nagu alati, ülimalt nauditav. Ehmatusega avastasin enda põuest paki veini. Seda jõllitades sain aru, et kui eelmine aasta olin juhuslikult samal tänaval pudeli hea veiniga, siis seekord oli mul käes pakk solki. Järeldades sellest, et majandussurutis on isegi mind mõjutanud, astusin punase valguse käest ära pimedusse.
Iga sammuga tõmbas miski tugev jõud mu mõistust tagasi pikkadesse pimedatesse koridoridesse, tammepuust uste ja marmorist põrandaga. Iga uks viis ikka samasse kohta, ikka samasse müstilisse tühjusesse, kuni kõik lõpuks kustus ja ma oma voodis ärkasin.
Silmi avades oli kell viis. Mõistus oli kodus ja keha ka, aga süda mitte. See oli juba ammu kusagile kaotsi läinud, ja ehk see oli ka üks põhjuseid, miks eelnev päev taaskord liialdades lõppes. Niimoodi ei saa elada, oli esimene mõte püsti tõustes. Astusin akna juurde. Kunstnik oli looduse vihmaga katnud, ja pilved minema ajanud. Nüüd oli näha idast midagi punakat. Kohvi sai valmis ja haaratud sai sigaret, et seda ja kunstiteost õue nautima minna. Ilma aknata minu ja Kunstniku kätetöö vahel, tundus kõik palju reaalsem. Ühe hetke, oli pea tühi. Ja siis kogunes sinna korraga kokku kõik see, mis seal ei tohiks olla. Niimoodi ei saa elada..."

Külm on

Päike kõrvetab taevas juba mitmendat kuud järjest. Asfalt sulab, liiv kõrvetab ja vesi on perfektne. Ööd on valged ja inimesed imelised. On veedetud hetki, mis jäävad meelde pikaks, pikaks ajaks. Tehtud on lollusi, mida on pärast kahetseda saadud. Ilmselt on see nii ette nähtud. On ju öeldud, et noored õpivadki vigadest. Võtame siis korgid maha, kallame kõrist alla meeletus koguses alkoholi ja naudime suurepärast sooja suveööd koos sõpradega, kellega huvitavaid filosoofilisi ja/või teoloogilisi vestlusi maha saab pidada. Tundide kaupa. Jutt ikka voolab ja voolab ja keegi vait ei jää. Välja arvatud tema, kes Lauduri üksinda hävitanud on ja nüüd kuusepuu alt kodu otsib. Hea on siiski teada, millal selle märgiga piiri pidada. Mina, pärast vaimset võõrutusravi ja ärapöördumist neljakümnekraadisest, suutsin siiski end kokku võtta ja viimane kord koju jalutada. Sest siiski oli meeldiv, pärast bussisõitu huvitava võõra inimesega, üksinda mööda tühja tänavat kõndida, ikka veinipakk ühes ja sigaret teises käes. Ega kerge kuuvalgus ka sel hetkel halba tee, asi muutub järjest romantilisemaks. Järgmine hommik on isegi hea ärgata ilma peavaluta ja fakt, et ukse asukoha silmapilkselt teada sain oli ka väga hea. Ja järgneb veel üks palav päikesepaisteline päev. Ja kõik on ikka tore. Aga siiski on midagi, mis pole õiges kohas. Miskipärast pole need imelised suvepäevad üldse nauditavad. Mingil põhjusel olen isegi sõpradega koos olles üksi.
Millegipärast, isegi sellistel kuumadel päikesepaistelistel päevadel tunnen, et külm on.

Looduse nurisünnitus vs. Künka kuningas

jäta nüüd, palun, igaveseks meelde, et Sniffi ei tohi äratada. Mitte kunagi. Isegi mitte esmaspäeva hommikul. Muidu on ta terve päeva pahur. Tatsab ringi ja turtsub kõigiga. Eelmine nädal virutas ta Nuuskmõmmikule taignarulliga vastu parema jala säärt, kuna viimane soovitas tal taigent "graatsilisemalt vormida." Nuuskmõmmik lonkab nüüd juba kümnendat päeva, väldib Sniffi kuis ainult saab. Snifil on suhtumisega juba mitmendat aastat probleeme. Tegelikult algas kõik viis aastat tagasi, kui üks rassistist kontrolör ta ühistranspordist välja viskas, ettekäändega, et Sniff olevat nahavärvi järgi Brooklynist pärit ja seetõttu väga suure tõenäolsusega vägivaldne.
Sniff ilmselt ei hinda elu, nagu suur osa inimesi. Ta ei pane tähele neid väikeseid asju, mis tegelikult on olulised. Ta ei kõndind kunagi künka otsa, ega vaadanud sealt alla selle poole, mis tegelikult temale kuulus. Ka mina olin kunagi, kui nahavärv välja arvata, pahur ja torisev Sniff, keda hommikul vara ebameeldivalt äratati. Aga siis kõndisin eemale, künka otsa, vaatain sealt alla, ja nägin, mis tegelikult on väärtuslik.
Kui nüüd kõik tagasi läheb, nii, nagu varem oli, siis luban hoida seda, mis on oluline, luban, et ei torise, ei jonni ja ei virise, ei kiigu ega mölise. Seekord mitte. Tuleks parandada, väidetud fakt, et kõik läheb tagasi selliseks, nagu varem. See pole päriselt tõsi. Suured muutused tulevad, ja isegi, kui need pole just meie kasuks, on õilsa inimese kohus nendega lepitus otsida, ja mitte nutta, kui miski ei meeldi.
Kui veel pole liiga hilja, julgen väita, et lõpuks olen kaineks saanud. Ja seda ilmselt ainult tänu kõikidele Sprottidele, Siilidele, Cookimonsteritele ja muudele tegelastele. Jään neile oma elu võlgu. Seda kõige konkreetsemas ja otsesemas mõttes.

Tempus fugit

Mida öelda, kui tundub, et üks peatükk elust on justkui otsa lõppenud. Osa sündmusi on viinud eduni ja osa hukatuseni. Sellest hoolimata, põgeneb aeg edasi sinna, kuhu ta meid viia tahab, ning tirib kaasa, et saaksime osa uuest algusest. Võibolla jääb mõni asi siiski veel lahtiseks, kuid see pole enam nii tähtis, kuna kusagilt hingesügavusest rõhub õnnis teadmine, et siiski on veel aega, et parandada needki.
Kui saabub hetk, mil teosed on mängitud, läbikukkumised on kukkutud, kõik tähtis on öeldud ja valed asjad on ütlemata jäetud, võib ehk hetkeks hinge tõmmata, aga ainult selleks, et siis kohe-kohe mõtlema hakata, mida edasi mängida, kuidas läbikukkumisi heastada, ja mida öelda nüüd, kui teadmisi on rohkem ja hing on valgustatud asjade osas, mis pikalt painasid ja öösiti üleval hoidsid. Võibolla ongi enesekindlus see, mis on kuld, hõbedal ja pronksil pole enam vahet, sest kõik, mida edasi tuleb teha, on selle enesekindluse järgi käituda.
Anna meile, Aeg, veel veidi aega, puhata, mõelda hetkeks kainelt, isegi kui kaine oleks tähendab sügavat joovet alkoholist. Kui saame veidi aega, pärast kõiki neid õppetunde, mida kogenud oleme, ehk siis suudame end koguda, välja puhata, et siis jälle jõuliselt uue peatüki poole liikuda. Lubame, et seekord tuleme Sinuga hoolikalt kaasa nii, nagu Sina seda tahad.
Tempus fugit. Need sõnad lasen kunagi graveerida enda hauakivile, sest need sõnad mind ju hauda viivad. Kas pole nii?

Ja lõpp tal roheline on

Üks kratt oli ennast juba nurka surunud, litsus ennast kahe seina vahel olevast praost läbi, ise irnudes nagu hullumeelne. Ilmselt oli talle taadi tugev kukkumine hirmsasti nalja teinud. Kratt juba õlgadest verine, hakkas meeleheitlikult kisendama, kui süsi-must krabi, kes koduvana puurist oli ennast välja murdnud, tal säärest kinni haaras, ja usaldas kratti olevat piisavalt innukas, et viimane ta ruumist välja aitaks. Kratile aga see heategevuslik idee korda ei läinud, võttis nurgast veidi eemal asuvalt kummutilt viiuldaja poogna ning hakkas vaest krabi sellega nii peksma, et too ehmatusest, pea laiali otsas, otse puuri tagasi jooksis.
Kratt aga itsitas veel valjemini, endal kõht krampis. Möödus umbes kolm ja pool sekundit, kuni ta lõpuks vait jäi ja enese laiaks litsumise lõpetas. Siis vaatas ta ehmatunult otsa taadile, kes end juba ägisedes püsti ajas. Kratt oli tõepoolest nagu tonti näinud. Taat silmitses pikka aega kratti ja sai siis aru, et viimane oli suurest naermisest püksi teinud. Kratil oli piinlik ja ta hakkas hüsteeriliselt nutma. See meenutas midagi hundi ulgumise ja lapse nutu vahepealset. Selge kõrv võis ka "h" ja "ä" häälikute vahel eristada sõna "miks."
Kui taat tema üle naerma hakkas, kostus lõhestav karjatus ja kratt jooksis, poogen käes, taadi suunas, unustades täiesti oma plaani endast pannkook teha ja siis vabadusse pääseda. Taadi nägu läks vihast ere roheliseks, kui ta nägi kratti tema peale vihastamas ja teda poognaga ähvardamas. Taat võttis vöö vahelt revolvri ja kihutas kaks kuuli endiselt reaktiivhoogu arendava krati suunsa, mis mõlemad mingil põhjusel kratti ei tabanud.
Järgmisel momendil oli taat pikali maas, poogen läbi põie torgatus. Vanamees oigas nii mis hirmus, kratt aga, oli hoopis imestunud. Imestunud, et see poogen tõesti taadi paksu rasvamüüri läbida suutis. Koduvana, kes toa teises nurgas kergelt sõrmega vastu puuri lõi, et krabi närvi ajada, pöörast pilgu taadi ja krati poole. Vaatas hetke jahmunult kratti, nagu tahaks teda kohe lolliks sõimama hakata. Aga seeasemel naeratas ta hoopis oma ühehambanaeratust ja tegeles siis oma krabiga edasi.
Kratt tõmbas poogna taadi põiest välja ja nühkis siis selle taskurätikuga puhtaks. Taadi taskurätikuga. Imekombel polnud poogen absoluutselt kannatada saanud.
Taadi taskust sai kratt sigaretipaki, kus sees ei olnud sigaret. Aga selle mis seal sees oli, ta endale ette pani ja põlema süütas. Kimus ta siis seda seal umbes kolm minutit. Mõnuga. Suurte mahvidega. Ja lõpuks kukkus pikali.

Jätkem meelde, päike ja rohi, ja kaskede kohin, sest meelest meil minna, suvi ei tohi.

Hoida lähedal neid

Järjekordne pits absinti voolab aeglaselt kõrist alla. Iga tilk kõrvetab kurgus ja jõuab lõpuks ringiga ajju, kus ta loob pettekujutluse sellest, kuidas arvatav Jaanus, kes baari teises otsas istub, oma sõbra poole pöördub ja talle meeleheitlikult ossliku hääletooniga seletama hakkab, et "tra ära sina tra täna rooli istu tra sa oled mingi kümme õlle tra alla tõmmand tra las ma ise kiman tra ma juba lähen istun bemmi ja lähen tra võtan semud peale Balti jaamast viin nad Madise korterisse nahhui onja."
Endast vasakul kuulen, kuidas sõbrad naerda möirgavad, ehk on neilegi lõpuks see kuradi gümnaasium niivõrd pähe hakanud, et nad pingest ja/või koormusest lolliks on minemas. Aga see mulle meeldib. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et keegi meist lõpetab taaskord varakult uinudes. Õnneks või kahjuks seekord ma eksin, klaasid aina täituvad ja jutt voolab ladusamalt kui varemgi. Peagi hakkab laua all ringi käima illegaalne Vana Tallinna pudel.
Kui asi üle käte minema hakkab, haaran lähimal istuval sõbral õlast kinni ning vean ta tänavale sigaretile. Baarist väljudes pedan Jaanust pingsalt silmis, üritades aru saada, kas protsessi, mida ta sooritada üritab nimetatakse püsti tõusmiseks või laua peale ronimiseks. Ilmselt oli selleks ajaks, kui sõbraga õue jõudsime, Jaanus juba ammu koos lauaga pikali lennanud. See ilmselt seletaks ähvardava klaasi purunemise müra, mida isegi tänavale on kosta.
Väljas on pime, taevas on selge ja tähed säravad. Sigaret ette ja tikud süütatud hakkab juhtuma midagi, mida võib nimetada kõige sügavamalt mõtestatud perioodiks esimesest viskishotist viimase hetkeni teadvusel olemiseni. See keskendusvõime, mida inimene kasutab, et põlema saada see neetud sigaret on suurem kui rohelisel Yodal. Lite your cigarette you must. See hetk metsikut keskendumist toob teatud viisil mõistuse tagasi. Toimub pöördumine sõbra poole ning alguse saab vestlus teemal "kuidas siis naistega." Eriti põnev on käesolevast teemast kõnelda naissoost sõbraga, kuigi nemad sellest eriti rääkida ei taha.
Sigaret prügikastis oma viimse puhkepaiga leidnud, siseneme taaskord ülejäänud seltskonna juurde. Heidan pilgu baari teise otsa, kus Jaanus on diivanile magama jäänud ning tema pea toetab graatsiliselt teise isase õlale. Keel on tal suust väljas, ning üritades läbi une teha tema vastas istuvale vihasele neiule ägisedes selgeks, et "tra asi on sumbutis vata," vehib ta kätega hoolikalt kaasa. Oss!
Huvitav fakt läbib mu kaineneva mõistuse, kui baari sulgemise tõttu oleme sunnitud sealt lahkuma. Nimelt võisin lugeda üles sada tuhat asja, mis mind ja Jaanust eristab, kuid ühe tähtsa sarnasuse pean üles märkima. Nimelt meil mõlemal on sõbrad, kellega olla, olgu siis kas kurbuse, või rõõmu jagamise pärast. Ehk tõesti on igal hulkuril keegi, kellele loota, keda usaldada. Hoida lähedal neid, kellele võib kindel olla, on põhiline. Ülejäänud elu tuleb juba teistsorti pingutuste läbi.