Tõsiselt,

kuidas sa magad öösiti?

Nüüdseks on kaks väikest hanepoega juba pea kuu aega asjatult saabastega mööda soppa jalutanud. Lund ei ole. Ja ega ei hakkagi olema.

Ja nüüd küsi endalt, kuidas sa magad öösiti?

Tint & paber

Viisteist minutit novembrit.

Ilmas on asju

Üks härjapõlvlane istub kahe pargipingi vahel.
Ehmata teda!
Ei!
Ehmata!
BÖÖÖÖÖ!!!
Nice...
"Haahahaha! Nägite, ma ehmatasin seda tüüpi!"

Ühes teises ajas...

Oma agoonias tõmban selja küüru ja kõnnin minema. Saba jalge vahel.
Läbi kuldkollase lehesaju jalutan tagasi tapamajja. Vabatahtlikult, surudes alla igasuguse eneseuhkuse ja killukese sellest väärikusest, mis mul veel alles on. Ülal näen vaid vahelduvat pilvisust, mitte midagi muud. Aga ilmselgelt pole minu silmapaar ainus, mis praegu sinna üles vaatab.
Jõudes õunapuude alla vaatan ikka veel taevasse, hoides hinge kinni, et mulle mõnda katusekivi või töömeest kaela ei saja. Otsustan mitte minna otse ja kõnnin läbi sopa nagu õpilasele on eriolukorras ette nähtud. Meeldiv.
Klassiõde joonistas mulle käele sümboli. Kogemata.

Ja veel...

Olen nagu mõrvar, kes naaseb (kahetsusest?!) kuriteopaika.

Hetk

Kus su sõbrad on?
Ma ei tea, tõmbavad ringi kusagil ilmselt.
Kus siis?
Linnas? Siin lähedal?
Palju vastuseta küsimusi, eksole...
Eksole.
Surudes alla halvaendelise naeratuse pööran pilgu sinna, kus näib rohkem valgust olevat. Seal kõnnib keegi metsatuka poole, juuksed tuules lehvimas. Sujuvalt kaob ta pimedusse nagu vihmapiisk merre.

Kõndides läbi halli

Umbes seitseteist tundi tagasi jõudis see aeg kätte. Minu alateadvus võttis vastu tõsiasja, et käes on oktoober.
Üleüldine viletsus. Pilgud pööratakse ära, jutt tuleb ümber nurga. Seekord ei parane.
Jaanuar on nagu üks pikk esmaspäev, oktoober on lihtsalt väga, väga halb.

Väga, väga halb.

Need kaunid külmad õhtud, mis tegelikult on soojad

Kui "Parsifal" oli läbi saanud ja pea üks kuu ilma ühegi suurepärase kontserdielamuseta oli tasa tehtud, jalutasin koju, lugesin "Liblikapüüdjat" ja jäin rahuliku südame ja rõõmsa tujuga magama.
Minu meelest on "kunst" natukene vale nimetus selle kohta, mille eest ta tegelikult seisab.

* * *

"Vein on küll hea., kuid üht korralikku Walteri pudelit ei asenda miski. WALTER WALTER WALTER - lloodan, et ei pea end rohkem kordama. Siiski 3aasta tagust 2.90 (kroonist) on saanud 0,53 eurone ölu. Vabandust, 0,42, ei, 0,52neurone ölu, aga kvaliteeti ei saa siiski maha teha. Olen rääkinud, tänan tähelepanu eest."

G.M.K alias Ross

* * *

On mõned asjad, mida sõbrad ütlevad, mis panevad mõtlema. Ja on asjad, mida sõbrad ütlevad, mis panevad tegutsema.

Põrguäärisel.

Küünlad polnud veel läbigi põlenud, näitlejad olid ikka veel maskide taga aga sina olid juba ammu enne kõige selle algust kustunud ja langenud... noh, tead küll... sinna...

Ma pean aus olema. Ma ei saanud aru.
Sellised hetked tulevad ja selle vastu ei saa. Ükskõik, kui vägeva kindluse me ka enda ümber ei ehitaks, millalgi langeme ikkagi sinna, kus on kõik see, mille vastu me pidevalt võitleme. Otse loomulikult võime end nendel hetkedel rahustada mõtetega, et see kõik on tingitud vedeliku puudusest, magamatuses, näljast ja meelemürkidega liialdamisest. See kõik on tõsi, kuna eelnev loetelu tingib paratamatult madala psühholoogilise seisundi. Aga tõsi on ka see, et need deemonid, mis selles seisundis esile kerkivad, võivad küll olla võidetud aga siiski mitte surnud.

Roheline roheline maa

Mida jutustas mulle asfalt, kui temal üheksa minutit enne südaööd lamasin ja pealtnäha lõputut tänavat mööda alla jõllitasin? Mis kunagi oli olnud parem pool, oli nüüd ülal ja mis kord oli vasak, täitis nüüd alumise kaadri kohust. Surusin parema kõrva vastu maad, et kuulatada igat vähematki heli, mis maa seest õhtusse kandus. Ma olin enam-vähem kindel, et need hääled tulid maa seest. See kõik hakkas järsku tunduma natuke naljakas. Mul ju polnud kunagi tavaliselt õigus...
Ainus lahendus oli tõusta püsti. Alahindasin seda ülesannet päris kõvasti. Nagu ka enamus inimesi, kes veini ja kergema koguse valuvaigistite mõju all on endale võtnud eesmärgiks sooritada midagi tavapärast ja rutiinset. Hoolimata vaimsest pingutusest sai füüsis oma tööga kenasti hakkama, muutes mind taaskord kahe-jalaga-maa-pealseks-olevuseks. Ma siiski olin eksinud. Hääled ei tulnud maa seest. Nad tulid minu enda seest. Ja nad ütlesid midagi sellist, mis sundis naeratama. Üks tõde, mida ainult mina tean.

23/

"Tead, on väga oluline minna kaasa sellega, mida elu sulle pakub."

Olgem kirjeldamatud!

Keegi vatrab mu kõrval juba pikemat aega. Sellest saan aru alles siis, kui ta lõpuks vait jääb ja annab minule võimaluse naaseda reaalsusesse. Pärast mõnesekundilist segadust saan lõpuks aru kellega tegu. Vaadates talle otsa, vastan tema küsiva pilgu peale, teadmata millest jutt, hädiselt "mhmh". Seepeale hüppab ta püsti ja enne trammist väljumist ütleb rõõmsalt: "olgu väga hea, helista siis". Nägid, tähelepanematus maksab kätte. Noh, enam pole vahet, ta läks ära kuhuiganes ta pidi minema ja mina lähen oma teed. Astudes värske õhu kätte järgmises peatuses ei tunne ma end sugugi milleski süüdi.
Küll aga on teisi asju, mille pärast end süüdi tunda. Kõige lihtsamateks näideteks on ehk nälg, happevihmad, õhusaaste... õhusaaste vähendamiseks hoian nüüd natuke aega hinge kinni. Peale seda mõtlesin, et paneks end kettipidi mingi laeva külge ka kinni.

Ülejärgmisel hommikul ajan end ägisedes põrandalt üles. Ma ei tea miks ma sinna magama jäin ja ma ei tea miks seda viit rida, mis vahepeal märkmikusse tekkinud on, ei ole võimalik välja lugeda. Ilmselt on nendes ridades need vastused ja palju muudki kirjas, kuid millegipärast arvan, et see tont, kes eelmisel päeval minu eest minu otsuseid tegi, hoolitses selle eest, et ma neid ridu kaine peaga kunagi ei loeks. Ehk on nii paremgi.
Pärast pingsat meenutamist tulevad viimase kahe päeva sündmused aegamööda meelde. Lõpuks tuleb kõik meelde. Tulevad meelde mõtted ja tuleb meelde viie müstilise rea sisu. Siis taipan, miks tont selle võimalikult segase käekirjaga lasi mul kirjutada. Ometi on see nii väike asi, kõigest kübeke tervest elust, siiski jään mina pooleks tunniks kaugusesse jõllitama, vaatama eemal kõrguvaid kastaneid. Huvitav, mida nad ütleksid, kui teaksid, mida praegu mõtlen. Nemad on ju kõike seda enne näinud.

Millalgi jõuab kätte see aeg, kus mälestused ja inimesed muutuvad kirjeldamatuteks. Alles siis, kui see aeg kätte jõuab, saab elu endale tegeliku väärtuse.
Iga päevaga, mil oleme koos nende inimestega, kes on meie jaoks kirjeldamatud, kirjutame end ajalukku. Kirjeldamatult.
Praeguseks on saanud kõik sõnad otsa. Küll tuleb tulevikus hunnikute viisi kõike seda, mida detailselt ja hoolega analüüsida ning lahata. Aga täna pole see päev, sest täna istun taaskord aknal, vaatan kuidas õhtu muutub aeglaselt ööks ja mõtlen kõigest sellest, mis inimhingele on täielikult ja läbinisti kirjeldamatu.

Memento vivere

Sel kaunil varahommikul ei ole tulnud mulle vastu ainsatki hinge, mööda on kihutanud küll paar autot, aga ilmselt olid ka nende juhid juba uinunud. Ainus kuutõbine olen ikka mina. Samas on minul privileeg imetleda suvekuu päikesetõusu, mis maa ja taeva piiril vaatemänguliselt värve kokku segab. Ma arvan, et härra Kunstnik oleks kindlasti sellest inspireeritud, kui ta vaid ärkvel oleks. Järvevana tee on tühi. Ülemiste äärne mets on ka tühi. Kõndides mööda liivast metsateed, tõstab minus pead soov kohata Ülemiste Vanakest. Tahaksin kohe väga talle öelda, et Tallinn on valmis. Siis läheks temaga kaasa kindlasse kohta, vaataks pealt ja naeraks, samal ajal, kui vanamees linna üle ujutab.
Enne, kui koduväravast sisse astun, heidan pilgu kellale. See näitab poole tunnipärast neli. Olen rännanud tund aega. Kustkohast ma üldse tulen?
Valmib tee, kuna kohvi on täna joodud liitrite kaupa. Haaratud saab sigarett ja tass ning astutud saab rõdule. Viimased viis ööpäeva on möödunud kõik nii kaunilt, imetledes neid kauneid hommikutunde, kui seljataha on jäetud seiklusrikas öö.
Õige-pea hakkavad raadiost tulema hommikuprogrammid, mis võiksid olla paremad. Tegelikult pole ma ühtegi hommikuprogrammi kuulanud veebruarikuust saadik. Kogu see börsi ja muu jama mõjub ajule kuidagi lämmatavalt. Ma oleksin hoopis rõõmsam, kui Margus Lepa ütleks pannkoogi retseptide asemel hoopis hommkust õhtuni "nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti, nokk kinni, saba lahti...". See oleks lõbus, siis ma naeraks.
Mida üldse eksponeeritakse maanteemuuseumis? Esimene alla aetud hirv? Või põder? Äkki hoopis inimene?
Mingil kujul on viimase nädala ajaga end sisse seadnud selline tundmatu hingeseisund nagu vabadus. Kui mitte hingeseisund siis lihtsalt seisund. Aga sellest hoolimata, veidi üle nädala lõppes projektinädal. Üks nädal sellest lühikesest suvest on juba möödas. Aga pole hullu, nagu meil on kombeks öelda.
Kolm aastat on möödunud. Vahet ei ole, kas kiiresti või aeglaselt. Hakates meenutama selgub ikka, et aeglaselt, kuna nähtud on siiski nii üht kui teist. Neid aastaid on saatnud katkendlik otsimine, rändamine inimeste juurest inimeste juurde, lootes leida neis tükike iseennast, seiklemine erinevate huvialade vahel, lootes endas leida see osake, mis klammerdub selle koha külge, kus me elus olema peame.
Rebisin ühe paberilipiku. Kirjutasin sinna neli sõna ning torkasin seinale. Postituse pealkirja sõnad võib ka sinna kirjutada, kokku kuus sõna. Kuus sõna, et olla. Lihtsalt olla. Sest tegelikult, tagasi vaadates, on kõik läinud siiski päris aeglaselt.

Walter! (Enne lahkumist)

Primaarvalgus tungib läbi akende tuppa, liugleb siis aeglaselt üle seina teise toa otsa ja jääb seal kirstule pidama. Jõllitan seda kirstu tükk aega. Pärast mõneminutilist vegeteerimist registreerib aju ära ärkveloleku, sellele järgneb äsjalõppenud sündmuste unenäoks kuulutamine ja tungiv sisemine iha teada saada, mida näitab sõber kell.
Viis. Kohe saab viis. Viiskümmend viis... viiskümmend kuus... viiskümmend seitse... viis... viis... oeh...
Taaskord avan silmad. Ruum on täidetud päikesevalgusega ja kell on üheksa. Üheksa läbi seitse minutit. Järjekordne päev on alanud. Uus võimalus rikkuda midagi ära. Verivärske päev, et muuta enda surm veel piinarikkamaks. Viimane aeg hakata õppima muusikateooriat.
Aga enne seda leian end klassiruumis, viimases matemaatika tunnis. Enne sealt lahkumist tõstab minus imekombel pead seesama noor ja rikkumata inimene, kes seitse aastat tagasi esimest korda selle pedagoogi klassi astus. Enne lahkumist ütleb ta mulle, et algus läks ju päris kenasti aga... ja siis me naerame. Enne lahkumist mõtlen, et kas peaks tänama. Aga seda ma ei tee. Mitte veel. Aga küll ka selleks aeg tuleb.

Walteri iseloom on ülikõva! Mul on teda neli, mõnel teisel rohkem, mõnel kolmandal vähem. Niisiis seame sammud sinna, kus kunagi kahjustatud ja murtud hinged abi said. Ning need seinad meie ümber kuulevad meie hääli ja panevad need veel kaunimaltki kõlama.
Enne lahkumist läheb veel üks Walter. Sest tal on ülikõva iseloom. Walteeeeeer!

Elagu Walter!
Ja elage teie, kes te elus olete!

Kriisikolle minus eneses.

Varsti on sussid püsti. Püss põõsas. Vesi ahjus. Millegipärast on mul selline tunne, nagu oleksin vahepeal põrgus käinud.

Homme sureb taaskord osake minust. Õige pea on täielik mors. Sellel kõigel on ainult üks positiivne külg.

Rahutuid öid ja vihmast ilma! Kohtumiseni!

Pühendus surnud ajurakkudele

Nii kirjutas oma päevastest toimetustest ilmapeal üks kirjaoskamatu stiilitundetu depressiivne inimeseolevus:

Nad kõik on surnud. Nad kõik on surnud...

Silmad avanevad raskelt. Iga hommikuga aina raskemalt. Ühel kaunil hommikul, täpselt sama kaunil nagu on praegu, ei suuda ma neid enam avada. Aga täna pole see hommik. Täna ajan end suure vaevaga voodist välja, ainult selleks, et astuda vastu uuele päevale, mis põhjustab mu aeglase ja valuliku surma. Kell saab õigepea üheksa. Parem oleks, kui ei saaks. Parem oleks, kui need veerand tundi, need viisteist närust minutit kestaksid igavesti. Et ma saaks rahulikult juua apelsinimahla, süüa võileiba, lugeda ajalehte. Samalajal, kui väljas on imekaunis kevadhommik.
Aga enne, kui arugi saan, astun kodu uksest välja ja kell on kümme.
Kurat! Pea on märg. Haige tüüp, ei oska pead kuivatada, kes nii õue läheb?!
Suunan näo taevasse ja võtan vastu vihma, et end elusana tunda. Ühistranspordis kohtan klassiõde. "Noh, kuidas siis sul need teooria klaveriharjutused..." Ja nii edasi. Tänan õnne, et temaga koos ühe bussi peale sattusin, vestlus elava inimesega paneb aju tööle ja annab ettekujutuse sellest, milline näeb välja maailm, mille kaksteist tundi tagasi seljataha jätsin. See maailm on suht rõve. Nagu seda kinnitab esimene tund ja füüsika. Mitte midagi ei jaga. Kuidas saab inimene nii alaarenenud olla?! Miks käia koolis, kui seal mitte midagi ei õpi?!
Heakene küll, see jura tehtud, suundume matemaatikasse. Viimane kontrolltöö kolm. Ideaalne, kas pole. Ühks veel ja siis on enam-vähem. Raudselt jätan tegemata.
Kell saab kaksteist. Siis saab kell üks. Veidi pärast seda viib Mahler ja tema monumentaalne esimene sümfoonia mind reaalmaailmast sinna, kus on harmoonia, rahu, igavikuline heaolu.
Pedagoog Kindel kehastub timukaks. Vajutades "stop" nuppu, paneb ta stopi minu vähekestnud õnnele. See selleks, nüüd on vaja suitsu ja kohvi. Hämmastav kui nõrk võib üks inimene olla. Kohe saab kell kaks. Pooleks tunniks läheb aeg maha. Seal, kus inimesed söövab kebaabi, istume meie ja räägime juttu. Klassikaaslased lähevad muuseumisse. Miks?! Ei tea. Ega ma ka kõike mõistma pea.
Kell on kohe pool viis. Veidi veel harjutamist ja siis Siimeri juurde. Nii, rahu. Mõtle selgelt! Läbi viienda... just nii... õige... Siimer naerab... kurat, vale noot, facking kõrgendatud seitsmes, sa vana jobu! Tubli, parandasid ära, nüüd teeme uuesti, fis-moll, seda peaks ju oskama, sai ju ometi mitu korda läbi tehtud... Siimer ikka naerab. Palun suundume esimesse sekstakordi aitäh, palju õnne, said hakkama. "Nii, kas ma sain viie?" Siimer puhkeb veel ägedamalt naerma. Mis mõttes?! Saabuvad kaasõpilased ja toovad endaga kaasa korralageduse. Mina, valades õli tulle, hakkan loomulikult üle klassi karjuma, et miks kurat ma viit ei saa. Lõpuks saan ikkagi viie miinuse. Tehtud. Järgmine nädal samal ajal kukun teooria läbi. See on fakt.
Nüüd eriala. "Püha märistus", pool kaheksa... jälle. Ja mismõttes kavade läbimäng?! Minu Bach'i pole veel ollagi. Läheb Martinu. Ja kohe on tunniaeg, kolmveerand üheksa. Ei mingit kahtlust. Keskendu. Esimene variatsioon. Palun tiksu peas kaheksandikke kaas, muidu oled rabas. Õnneks on seekord asfalt... neljandas palun ära unusta, kaks korda alla, mäletad, pidid ära muutma, viies, küta, elu eest, aga vene pubekat ära tee. See on läbi. Hämmastav.
See vihm, mis enne õues oli, oli imekaunis. Päiksesvalguse käes...
Sigaret. Vihm on jäänud järele, nüüd on maa märg. Roheline, kõik on nii värske. Markuse välikäimla on maha võetud. Kahju. Aga noh, miks peab keset rohelust sirguma kuivanud puu?!
Üksteist tundi tiksus täis. Ma lähen koju. Head ööd!

Post mortem

Päev sureb. Endaga viib kaasa ta kõik selle, mille meie endast maha jätsime. Nii jäävad meile alles ainult mälestused rõõmudest ja kurbustest mille loomisel endast kord nii palju andsime. Väga vajalik oli luua just kurbust, aga seda pole vaja pikemalt lahti seletada...
Tõstan pilgu paberilt ja üritan aknast välja vaadata. Keegi Snape on oma rasvase pea vastu aknaklaasi toetanud ja mina ei näe sealt nüüd välja. Teeb nukraks. Minust eespool istub kaks (lahedat)teismelist, kelle mõrva ma viimased veerand tundi alateadlikult planeerinud olen. Võib-olla olen hoopis mina kohutavalt halb inimene kuna pean nende valjul häälel rääkimist tarbetuks. Aga ma ei usu. Niisiis, õigustamaks enese viha ja jälestust nende kahe noormehe vastu, süvenen, et nende vestlust pealt kuulata:
...ja ega sina tra ära mingi tra põe onja, kindlasti on siin linnas piisavalt palju naisi kes sinuga magada tahaksid tra. Raha eest küll tra aga siiski. Tra. Ja muide...
Rõõmustades minu peatuse saabumise üle, astun umbsest ühistranspordist värskesse vedadesse. Ilmselt käib praegu mingi tähtsusetu tund. Selle asemel lähen ja võtan kohvi ning jalutan koolitagusesse metsa. Istun muru peale maha ja üheks ülimalt pikaks momendiks sulgen silmad ja pööran näo päikese poole. Terve selle ilmatu pika hetke jooksul ei ole mul peas mitte ühtegi mõtet peale selle, mis hommikust saadik kusagil ajusoppides end kuuldavaks on üritanud teha. Nüüd siis lasen lõpuks temal rääkida. Ja liigselt rõõmustamata, hoides vaos kõiki emotsioone selleks, et seda teadmist täiesti kainelt nautida, teatab ta mulle: See aeg on nüüd käes.

Jäta mulle koht

Akende all oli valgem, kui ma mäletan.

Kuukulgur

Mu mõte kulgeb mööda kuud nagu kuukulgur mööda kulgevat kuud. Ja mu suust kandub kuuni mõte, mis sõnana on kuldsem kui Su kuldaväärt suu.

Nagu just nägite, ajas täiskuu ka minu lõpuks hulluks. Ma eeldan, et see ei tule kellelegi üllatusena.
Olgu Dagö teiega!

Error

"Pilt muutub paari sekundiga sujuvalt mustaks. Kõik helid, mis just hetk tagasi kõlasid, vaikivad, gravitatsioonijõud lakkab eksisteerimast, kevadine tuuleiil, mis mõne momendi eest värskendavalt juukseid sasis, muutub jääkülmaks ja häirivaks, otsekui hingaks surm ise kuklasse. "Kuidas sa võib nii loll olla", taob ta endale rusikaga otsaette, "ma ju ütlesin sulle kogu aeg, et sa lähed valele poole". "Ja sina muidugi oleksid eelistanud asi rahule jätta ja paigal püsida eksole," vaidleb ta iseendale vastu. Ta pigistab silmad korraks nii kõvasti kinni kui saab ja seejärel teeb need jälle lahti. Heidab lootusetu pilgu korraks kompassile, mille nõel arglikult kord ühes, kord teises suunas näitab ja vastab siis endale: "Vähemalt poleks me sel juhul jälle eksinud!""

Monument ajale Maa peal. I

Secundum absinthe

Laual vedeleb õnnetu välimusega tulitikkuja, talle on seltsiks monitor, üksteist raamatut, kolm CD plaati, käekell ja umbes kaks kilo kaaluv patakas eesmärgita täis soditud paberit täiesti mõttetu informatsiooniga, mida hingel õnnestub mõnikord minu enda teadmata üles märkida. Tõdedes viimast fakti, muigan endamisi, tõmban mantli selga ja haaran laualt tulitikkuja. Õue astudes kahetsen, et ma ei tunnusta mütsi riietusesemena. Tagasi minna ka hästi ei taha, kuna ilmselt näitab käekell, mille lauale unustasin, kolmkümmend minutit kaheksa läbi, mis tähendab, et õigepea alustab Imbi mingisugust arusaamatut teemat, mis sisaldab tavapäraseid ja kulunud termineid nagu adenosiintrifosfaat, mRNA ja nii edasi.
Oodates ühistranspordi sõidukit, ei vea mu armas tulitikkuja mind alt, vaid täidab ustavalt oma kohust, tekitades leegi ja põhjustades tubaka hõõgumise. Peas kummitab mingi nilbe meloodiaga soul-muusika, väga erootilise kõlavärviga. Tekib küsimus, kus kurat ma olnud olen. Sellele vastuse saamiseks ei saa paraku vaadata minevikku, kuna viimane selge mälestus on tulitikkuja jõllitamine umbes veerand tundi tagasi oma toas. Enne seda ei ole midagi.
Kustutades sigareti selleks ettenähtud kohas, sisenen bussi, kus on spetsiaalselt minu jaoks jääetud kaks kohta vabaks. Mitte, et ma oleks väga paks, aga mulle lihtsalt meeldib, kui saan kõrval olevale istmele asetada oma telliseid sisaldava koti. Paraku olen ma hommikuti aeglasem kui õel pensionäär, kuna selle ajaga, mil mina läbin ühe meetri pikkust vahemaad bussiuksest vaba istekohani, jõuab sõiduki teisest otsast kohale tormata kuri arusaamatut keelt kõnelev kohutava välimusega eit, kes minust mööda trügides mind ühele neiule peaaegu sülle lükkab, seejärel vahekäigu poolsele istmele istub ja mind vihaselt edasi põrnitseb.
Vaigistades sügaval hinges protesteeriva mõrvari, liigun akna alla, lasen peal langeda vastu klaasi ja jään püsti jalu magama. Ärkan selle peale, kõlaritest kostub tüütu naisterahva hääl: järgmine peatus - hõimu. Viimasel hetkel saan õiges peatuses bussist välja. Samme ei sea ma mitte koolimaja poole, vaid poodi, mis viis minutit tagasi avati. Väljudes sealt, taskus Mihkel Välk, suundun uuesti kopse mürgitama. Selle neljaminutilise suitsetamis-sessiooni jooksul suudan neli korda imestada, kuidas suutsin m i n a ikkagi suitsetama hakata, kaks korda mõtlen, kuhu tundi ma jõudma pean, viiel korral peatub mõte tõsiasjal, et mul pole aimugi, mis päev on ja ühe korra suunan mõtted taaskord eilse õhtu peale, aga seda viimast tulutult. Sellist mälu auku pole mitte kunagi olnud. Kui just välja arvata suvine väidetav Mart Laasi maharahustamine, mille kohta minul puudub igasugune mälestus.

"Tarmo, would you be so kind and stop mumbling so we could go on with the lesson. And where is your textbook?" Kõnelejaks on pedagoog Kadri, kes on märganud minu puudulikku õppevarustust ja entusiasmi. Paraku ei suuda end häälestada õpi-võimelisele sagedusele, naeran Kadri jutu üle ja lausun talle vastuseks "wat you?". See kulunud kild muudab õpetaja silmad punaseks ja toob temas esile deemoni. Ilmselt pole tal täna huumoriks vastavat meeleolu.

Sisenedes universumisse, mis asub seespool mu koolikotti, leian sealt eest pataka noote, termose ja Hemingway.

Pärast nelja tundi koolis istumist võtan viimaks aja, et minna kohalikku burgeriputkasse ja lasta sealsel proual endale kuuekümne nelja sendi eest üks elupäästev kohv teha. See käes, algab vestlus kaasmaalasega, kes on üks nendest, kes viimased neli tundi koolis tunnis istudes minu piinu on jaganud. Jutu käigus selgub viimase kaheteist tunni jooksul toimunu. Midagi hullu ei olnud. Selgub, et minu mälukaotuses on süüdi absint, nagu alati. Seda oleks ma pidanud kohe teadma.
Jalutades minema sealt burgeriputkast, ei ole hing päris rahul. Veel häirivam on asjaolu, et mul pole õrna aimugi, miks see rahutus ikka veel eksisteerib. Selle kõrval tajun tuttavat müstilist teadmatust. Sellesse müstikasse süvenedes viib miski tume jõud mu hinge tagasi punkti A. Kuid seekord olles siin, tekib minus kahtlus, kas ma üldse olen siin kunagi varem olnud.

- Järgmine kord, kui Sul tekib soov kellegi blogi lugeda, ära tee seda. Võta parem kätte "Hüvasti, relvad". Oska end harida ja väärt kirjandust lugeda!

Kohates nooremat ennast

Minu suhe kohviga algab kaugest minevikust, ehk ajas tagasi rännates võime peatuda mõni sajand enne pimedat keskaega, mil taevas oli täpselt sama hall kui täna. Ja operatsioonieelset tuimestust tehti säärase kurikat-meenutava esemega. Samal ajal, kui Püha Augustinus end kristliku mõtisklejana ajalukku kirjutas, rüüpasin mina, ehk tõepoolest üheksa aastasena, oma esimese lonksu kohvi. Isa tassist. Must, koore ja suhkruta, v ä g a kange! Sealt(jättes vahele mõningad selle-aegsed sisemonoloogid aine vajalikkuse kohta) sai alguse minu pööraselt keeruline suhe nimetatud joogiga. Nii naeruväärselt kui see ka ei kõla, olen elujooksul suutnud rikkuda mitte ainult inimsuhteid, vaid ka suhteid ohtlikumate või ohutumate meelemürkidega. Käesoleva suhte detailidest pikemalt ehk mõni teine kord.
Aga selle kõige üle panid mind mõtlema kerged närvikrambid, mis ööl vastu laupäeva mind perioodiliselt tabasid. Krampide tekkimise teisteks mõjutavateks teguriteks võisid veel kindlasti olla tõsiasi, et mingil põhjusel olin taaskord lõpetanud Markuse residentsis Mustamäel. Koos veel paljude väga huvitavate isikutega. Olulist rolli vaimse kokkukukkumise osas mängis kindlasti ka Vana Tallinna ja mõne väga halva šampuse koosmõjul tekkinud kohutavalt raske joove. Arvestades tõsiasja, et üritus oli sünnipäevapidu, juhtus ka taolistele koosviibimistele tüüpilisi momente, kuhu kuulus näiteks toost "ma mäletan kui Markus... ah ei, tegelikult ei mäleta". Pärast üleüldisele seltskonnale teatamise, et "mann maggamma", kukkusin tagatoas põrandale(kuhu õnneks oli sekund enne maandumist asetatud madrats) kõhuli.
Väga naeruväärne on, kuivõrd äärmusliuks muutuvad joobes inimese mõtted. Rääkimata asjade välja ütlemisest, inimene ka mõtleb asju, mida tal kaines olekus lihtsalt ei ole julgust mõelda. Kui mina olin mõelnud tol õhtul paar taolist mõtet, tundsin end õige madalana. Sellest madaltundest tingituna tõmbasin teki, mis tegelikult oli lina, üle pea ja häbenesin seda, et üldse olemas olin. Samas olin täielikult ja saja protsendiliselt kindel, et ärgates, kui see haletsusväärne nõrkuse emotsioon kaob, võin taaskord kasutusele võtta "külma-pilgu-meetodi", mis kujutab endast täpselt seda, mida te, kallid ajaraiskajad, arvate, et kujutab. Vähemalt oli välistatud variant, et minu krampide peamiseks põhjustajaks oli kofeiin.
Hommikul linna jõudes, lubasin endale ühe R-kioski kohvi(ei või olla) ja sigareti, mille olin taskusse unustanud. Nii halvasti kui see ka ei kõla, olen sunnitud ära märkima, et see moment bussi oodates, kaaslasteks nikotiin ja kofeiin, oli tõesti naudingut väärt. Eriti veel pärast ööd kohas, mis üheteistkümneks tunniks taandarendas mu mõttemaailma n-aasta võrra tagusesse aega.
Imetledes üle päris pika aja näha olevat päikesepaistet, meenus, mis päev on. Meenus, mis kuu on juba peaaegu poole peal ja meenus, mis aasta algas kõigest kaks nädalat tagasi.
Teatri- ja Kontserdimaja säras päikesepaiste käes tõepoolest väga kaunilt.

Ante mortem

Pärast pooletunnist ropendamist ajan end värisedes voodist välja. Janukustutamise eesmärgil sisenen kööki. Sealne seinakell näitab kakskümmend minutit kolm läbi. Aina enam kinnitust saab mõte, et olen loodud magama vaid ajavahemikus kella kuuest hommikul kuni kolmeni päeval. Oleks suvi, siis selline fakt mind ei häiriks. Aga tule taevas appi! Praegu on ju talv! Ja kool. Selle viimase meenudes külastan (pärast suurt sundimist selle vähese kohusetunde poolt, mis minus alles on) e-kooli ja otsustan teha ülevaate pedagoog Kiivi õppeine hetkelisest seisust. Aga tegelikult poleks mul seda vaja olnudki, kuna mingil põhjusel aimasin, et olukord pole ka sel semestril erandlik ning traditsiooniks kujunenud seis "viis, üks, üks, üks, üks" irvitab mulle näkku, otsekui naeraks mu üle, et lootsin sealt leida midagi paremat.
Niisiis tekitab mu käsi märkmikusse mõne vaevalt arusaadava lause vajadusest konsulteerida eelnimetatud õpetajat.
Termosest kallan tassi kuuma vett, pistan teepakikese sinna sisse ning jään ainiti vaatama, kuidas teepuru muudab aeglaselt kristallselge vee koledaks kollakas-pruuniks olluseks, täpselt nagu muudab MTV noorte inimeste ajud, kui viimased koolist koju tulles televiisori käima panevad ja nimetatud telekanalilt solki jõllitama hakkavad, et näha oma lemmikut narkomaanist räpparit, kes täiesti siiralt neile väikestele hingetutele tähelepanuta jäetud lastele vannub, et kui ekraani nende vahel ei oleks, siis "laseks ta need vaesed raisad maha". Ja nokamütsiga õnnetu kummardab seda sadistlikku "meelelahutajat". Võib-olla ainult sellepärast, et ta ei saa aru sellest deformeerunud jamast, mida räppar nimetab "inglise keeleks".
Maandun tugitooli, koos sümbolistliku tassi tee ja pähklitega, mis mõlemad, vaatamata sellele, mida nende sünniprotsess mulle meenutab, on taevalikult head. Lasen Dostojevskil hakata oma ajudega mängima. Naudin Raskolnikovi väärastunud ja haiglast mõttemaailma ning olen õnnelik, et selline teos kunagi kirjutatud on.
Pärast paarikümmet lehekülge psühhoterrorit joon viimase tilga teest. Uni on viimaks ometi pärale jõudnud. Eriti raske pole arvata, mis kell on. Voodi poole astudes tunnen ennast vangistatult, üks mõte piinab.
Enne, kui silmad jõuan sulgeda langeb tuju veel mõne meetri võrra allapoole atmosfääri, kuna viimaks ometi jõuab mulle kohale, et isegi kõige muutlikuma (öö)päevaplaani järgi elades, on võimalik sattuda rutiini rusuva ning rõhuva(!) mõju alla. Muuda ükskõik, kui palju, lõpptulemus on ikka sama. Kas see just halb on, ei oska ma öelda. Ilmselt püüan teada saada, mida arvab sellest enamik inimesi, kellest lugu pean, arvutan välja kas see on nende meelest hea või mitte ning seejärel kinnitan enese jaoks risti-vastupidise seisukoha.
Seda kõike mõeldes tunnen, kuidas näole kerkib naeratus. Pärast aga avastan, et see naeratus on hoopis grimass, kuna hommik(?) on saabunud ja keegi on süütanud toas tule. See keegi on mu ema, kes on tulnud ütlema, et olen taaskord sisse maganud. Õnneks mitte liiga kaua. Seekord.

Favora tanklast üks paberimaitseline kohv ning möödub täpselt kaks ja pool tundi Raskolnikovi viimasest huvitavast mõttest, mis suutis imekombel ikka veel mul meeles püsida ja erinevaid suundi "maailma probleemide" kohta tekitada.
Kui buss peatusesse jõuab, näen, et seal istub üks MUPO töötaja. Sõidukisse sisenedes selgub, et see siiski on reisisaatja. Ega neil suurt vahet pole, lihtsalt ühel on õigused ja teisel mitte. Kohe kindlasti ei ole reisisaatjal õigust istuda, kui mina pean püsti seisma. Saates talle õela pilgu, tõuseb see püsti, võtab ühel pensionääril õlast kinni ja talutab viimase istuma, mis sellest, et vaene tädike ise selle vastu on. Nüüd ta siis istub seal, üks käru jalgevahel ja kolm Selveri kilekotti süles, lämmatades vanakest ja tühistades tema soovi järgmises peatuses väljuda.
Pärast mõtlikku teekonda nõmme mändide alla hakkan vaikselt endamisi arutlema, kuhu minna. Otsustan alluda ja pidada lõpuks maha vestlus Kiiviga, mis möödub selles mõttes edukalt, et saan teada, m i d a ta minust tahab. Kontuurkaarti tahab. Ja töölehte, Need ta ka saab, kui selleks õige aeg on.

Kuulates mõne kahtlasema tegelase juttu siin-seal kooli peal, tekib väga häiriv võõrdumise tunne. Aga sellevastu aitab alati vingumine, iba-ajamine ja mõttetuste rääkimine, mis inimest ülejäänud massiga ühte sulandab. Selle meetodi ma ka kasutusele võtan, kui selleks vajadus tekib. Ilmselt pean olema tänulik, et sellist nähtust liiga tihti ei esine.

Vaatamata kõigi aegade kõige kriitilisemale seisule koolis, on asju. Ja on plaane. On pealtnäha pööraseid ja mõtlematuid plaane, mis kõrvaltvaataja(d), kes mind ehk paremini tunneb, naerukrampidesse surema paneks, kui need talle/neile ette laoksin.
Õhus on elektrit. Pinget. Tunda on kaost ja hävingut, loomist ja uuestisündi. Ja mitte kunagi varem, pole tundnud end rohkem elusana.

- Väljavõte Mõttetute Mõtete Kogumikust vol. 1

Lugu sellest, kuidas kaheksa politseiniku pidasid kahekümnenda augusti keskööl Tapal kinni joobes ja vägivallatunnustega kahekümne aastase noormehe.

[ Tähelepanu! Postituse pealkiri ei oma mitte mingisugust seost postituse sisuga. Teid on varemgi hoiatatud, et siit blogist midagi asjalikku ei leia. ]


Elektrisinised tossud, neli numbrit liiga väiksed valged teksad, sini-rohe-musta-valge-roosa kirju jope, villane tutimüts ja ereoranžid gigantsed kõrvaklapid jõuluturult varastatud mütsi peal moodustavad tänapäeva teismelise.
Naeru tagasi hoida ei suutnud ma mitte. Noor(mees?) sai sellest väga hästi aru. Nii ta siis lihtsalt võttis kasutusele vaikse ohvri meetodi. Vahetult enne bussist väljumist saatis ta mulle ühe kurja pilgu. Ja taaskord vallutas mind lust ja naer, kuna ta tegi seda vahetult enne bussist väljumist.

- Väljavõte Mõttetute Momentide Kroonikast

Homne saabub teades

Keegi hispaanlane koperdab arvatava türklase šampusepudeli otsa, mis ärakasutatult rahvarohkel väljakul eelviimase puhkepaiga on leidnud. Suurelt tänu rohkele alkoholisisaldusele veres, kaotab hispaanlane libedal jääl tasakaalu, sooritab siis paar ennenägematut tantsusammu ja lõpetab seejärel sama madalal, kui ärakasutatud pudel.
Need, kes veel püsti on, seisavad pilgud taevapoole pööratult, otsekui lootes, et uus aasta sajab sealt mingi hinnalise eseme näol alla. Mingi protsent rahvast karjub: VIIS... NELI... KOLM...
Ning see sama moment võis sel hetkel kesta terve igaviku. Nende järgneva kolme sekundi jooksul jõudsin vaadata otsa kõikidele oma sõpradele ja tuttavatele, kes seisid minu kõrval väljakul, pilgud taevasse suunatud, käed üksteise ümber ja silmad õnnest säramas. Jõudsin otsa vaadata ka neile, keda päriselt seal ei olnud.
Aga läbi nägemata nende inimeste õnne siirust, lootsin, et kui kell kukub, ei lange taevast alla hunnik hinnalisi esemeid, mis võiks kellegi mu ümber mõrvata.

Kesköö saabus. Ja kõik jäi alles. Täpselt sellisel kujul, nagu ta oli enne.
Midagi väikest jäi siiski minust maha sinna väljakule. Aga see asi oli tegelikult nii väike, et isegi täielikus vaikuses seda ei näe ja eredaimas valguses seda ei kuule.

Kallid ajaraiskajad! Kaunist uut aastat! Et oleks elu Teil kaunis ante mortem!

Dixi!